HOMSES PÄEVALEHES: "Ma ei usu hetkekski, et pagulased võtavad ohurikka teekonna ette kõigest selleks, et rikaste Euroopa riikide kulul logelema tulla"

Kui Soome valitsus tükk aega tagasi oma kärpeplaaniga välja tuli, hakkasin ootama ärevat streigirohket sügist. Korraldati ühepäevane tööseisak ja ähvardati teisega. Valitsus ütles, et ei tagane oma nõuetest, aga taganes siiski. Sinna see teema jäigi, sest päevakorrale kerkis midagi mitu korda hirmsamat. Soome saabusid pagulased.

Samal ajal kui Soome majandus on surmaunne suikumas, on riigi piiri sel aastal ületanud juba üle 20 000 varjupaigataotleja. Asjatundjate ennustuste järgi suureneb nende arv aasta lõpuks lausa 50 000-ni. Vastuvõtukeskused on juba täis ja sinna, kus seisab tühje kasutamata hooneid, rajatakse kiiruga uusi. Et tulijad tunneksid ennast võimalikult oodatuna, on Lammis nagu Vaolgi üks keskus juba põlema pandud.

Üks varjupaigataotleja läheb Soome riigile maksma 15 000 eurot aastas. Pikale ja ohtlikule teekonnale saadetakse peredest tihti need, kes on parimas füüsilises vormis ja kellel on sellepärast suurim tõenäosus elusa ja tervena kohale jõuda. Sestap on paljud saabujad noored mehed. Pärast varjupaiga saamist on tulijal võimalik ka oma pereliikmed uuele kodumaale saada. 50 000 korda 15 000 pluss hilisemad saabujad – seetõttu ei täidagi sügisese Soome linnatänavaid streikivad töölised, vaid varjupaigataotlejate sissevoolule ja sellest tulenevatele väljaminekutele tähelepanu juhtivad meeleavaldajad.

Ma ei usu hetkekski, et ohurikas teekond võetakse ette kõigest selleks, et rikaste Euroopa riikide kulul logelema tulla. See võetakse ette sellepärast, et kodus on elamisvõimalused nullis. Sellises olukorras on normaalne paremat elu otsida ja kui kuskilt kaugelt on kuulda sinna jõudnud rahvuskaaslaste lootustandvaid sõnumeid, ka ise sinna suunduda. Mina teeksin sellises olukorras täpselt sama ega karda seda tunnistada.

Ka Helsingisse minu kodu lähedale on rajatud vastuvõtukeskus. Elu selle ümber jätkub nii nagu ennegi. Naabruskonna jalgrattad on alles ja õhtuti tundub tänav endiselt sama turvaline. Kuid bussis on näha uusi nägusid. Nad astuvad vastuvõtukeskuse peatusest peale, viibutavad ühiskaarti ja istuvad istmele täpselt nagu kõik teisedki.

Pärast pikka rännet uuel kodumaal, lootusrikkal teel paremasse tulevikku. Pärast kõike seda, mida nad on näinud ja läbi elanud.

Küll me kõik ära mahume. Küll me kõik hakkama saame. Busski pole veel täis.

Loe täispikkuses arvamuslugu Soome saabunud pagulastest homsest Eesti Päevalehest!