Minu välismaale tööle minek oli nagu kooliraamatust. Oli unistus vahetada elukohta. Olid kuulujutud, et teisel pool lahte on keskmine palk 3000 eurot. Oli usk sellesse, et kuna selja taga on mitmed huvitavad koolid ja töökohad, ei saa oma koha leidmine olla eriti raske ülesanne. Eriti veel heaoluühiskonnas.

Samasugune õpikulugu võiks olla, mis juhtus tegelikkuses – kui ärkad hommikul ja mõtled, et kus sa oled ja miks sa siin oled. Ümberringi on võõras kodu, ja arusaamine sellest, et oled nüüd oma unistuste paigas, ei taha võõras toas kohe kuidagi kohale jõuda. Aeg-ajalt tuleb veel tunne, et sa oled valge leht – sa oled mittekeegi.

Välismaale tööle minek või kolimine on tegelikult üks suur stress. Ise otsustad, kas see on positiivne ja edasiviiv või tagasilööke andev ja raskustest kantud tunne. Näiteks mina olin Soome kolides poolteist aastat lasteaias kasvataja. Eesti pankurist Soome lasteaiakasvatajaks? See kõlab Eestis nagu ehtne ja kõva kukkumine karjääriredelil.

Tegelikkuses oli see suurem õppimine ja kasvamine kui võisin eales ette kujutada. Minu lasteaiarühmas oli 13 sõimelast kuuest erinevast rahvusest ja mul oli esimest korda töökoht, kus aeg-ajalt pidid kõik töökaaslased kohvitoast lahkuma, kuna ühel praktikal olnud õpilastest oli vaja üksinduses palvetada.

Ühel päeval oli vaja suhelda poole tunni jooksul nii soome, vene, inglise kui ka eesti keeles, sest lastele järele tulnud vanemad tahtsid üsna detailset ülevaadet, kuidas lapsel lasteaias on läinud. Ei tea, kuidas suutsin olla nii vapper, et vahetada päevas 40 mähet, sest Soomes võib sõimerühma tulla ka roomama. Eestis ei oleks ma neid kogemusi saanud. Ja iga kogemus kasvatab ja karastab.

Olen ka petta saanud. Ja korralikult!

Kui lasteaias hakkas tähtajaline tööleping lõppema, mõtlesin, et mida ma tegelikult teha tahaksin. Kutsekoolis õppimine oli veel pooleli ja sotsiaaltööd tegema ei olnud ma veel pädev. Seejärel käisin oma unistuste ameti – taksojuhi koolitusel. Olin selles ametis tööl vaid loetud nädalad. Miks? Sain petta. Väga lihtsalt, jõhkralt ja ääretult ootamatult.

Taksofirma lubas töövestlusel, et naisterahvana saan endale enamasti koolilaste kooli-kojusõidud ning ka pakiveod. Tegelikkuses tegi tiimijuht töögraafiku, mis koosnes nädalavahetuse öödest ja mõnest üksikust päevasest vahetusest. Uhiuue auto asemel sain mingi asendusauto, kus turvavööd jäid suvalisel hetkel kuhugi kinni ja teisel tööpäeval auto viletsa aku tõttu lihtsalt enam ei käivitunud.

Sain isikliku kogemuse, kuidas ka Soomes pead oma õiguste eest ise seisma, ise ennast asjadega kurssi viima ja mitte laskma endale pähe istuda. Võtsin teise töönädala lõpul oma firmalogoga taksojuhi riided ja marssisin nendega kontorisse. Ütlesin, mida olin näinud ja kogenud ning küsisin otse, kuhu jäid need suurepärased roosad lubadused, millest juttu oli. Vastuseid ma ei saanud. Kõva kogemuse küll. Taas kord.

Hiljem samas firmas töötavate meestega muljeid jagades selgus, et see ongi selline firma: kui ise ei oska küsida ja nõuda, siis ei saa midagi. Tore teada. Täna sõidan hobi korras taksot teises firmas ja olen rahul iseenda ja teise tööandjaga. Saan ise valida tööpäevi ja kellaaegu, oskan ja julgen nõuda ja küsida.

Samasugust teadmatust ja korralikke ämbrisseastumisi olen Soomes töötavate eestlaste seas palju näinud. Helsingi Eesti Majas toimunud tööalasel infotunnil esitasid vanemad prouad selliseid küsimusi, et lektoriks palutud ametiühingu esindaja jäi sõnatuks. Juba küsimusest tuli välja, et inimene teeb selgelt seadusevastaselt palju tööd üliväikese raha eest. Ka sellised võivad olla pudrumäed ja piimajõed teisel pool lahte.

Mulle endale on Soomes elades kohale jõudnud, et absoluutselt kõik sõltub ka uues riigis sinust endast. Kui tahad midagi saavutada, siis hoia silmad-kõrvad lahti, õpi veel paremini kohalikku keelt nii kirjutama kui rääkima ja katsu aru saada, mis on näiteks karjääritegemiseks uues ühiskonnas oluline.

Tagasi kooli – kutsekooli!

Kuna sain Soome kolides üsna kohe aru, et mu Eesti diplomite, tunnistuste ja teab-mis-tähtsate paberitega ei ole seal midagi peale hakata, läksin õppima. Mina, Tartu Ülikooli magistrikraadiga ajakirjanik, kandideerisin konkursiga Soomes kutsekooli. Seejärel sain ka tööelus järgmisele astmele – mul oli ju Soome koolitunnistus! See avas ukse sotsiaaltöö maailma ja poolteist aastat olen nautinud töötamist peretöötajana. Töö on huvitav, aga kuna asusin vahepeal õppima paralleelselt kahte kõrgkooli, seisab ees järgmine samm ka tööelus.

Olen eesmärgiks seadnud, et paari aasta pärast on mõlemast kõrgkoolist tähtsad (loe: Soome) paberid käes ja ma olen tööturul taas "kõlblik".

Õnneks on Soomes elukestev õppimine tõesti populaarne ja ka sisuliselt võimalik. Palju toetatakse töö kõrvalt virtuaal- ja kaugõppimist. Olin üllatunud, kui rakendusliku kõrgkooli õppegrupis olin oma 40 eluaastaga üks nooremate hulgas. Meie kõige vanem grupikaaslane on pensionieelik. See annab omakorda lootust, et kõik on võimalik. Ja ei pea olema enam valge leht ja mittekeegi. Isegi Soome kolides mitte.

Sotsiaalministeeriumi kampaania "Kui välisriiki, siis targalt!" hoiatab ja nõustab välismaale tööle minevaid inimesi. 2013. aasta andmetel tegi üle 50 000 tööealise Eesti inimese vastavaid ettevalmistusi kindla sooviga asuda tööle välismaal. Käesoleva aasta septembris Tallinna sadamas läbi viidud küsitlustest selgus, et iga neljas välismaal töötanud inimene on palga, töövahenduse, elukoha või töötingimustega ühel või teisel moel petta saanud. Hea lugeja, kui oled isegi välismaal töötanud, siis jaga oma kogemusi teistega! Anna teada, kuidas hakkama saada! Jutusta oma lugu ja anna nõu aadressil rahvahaal@delfi.ee !