Nii mõnigi ärimees loodab saavutada oma eesmärke manipuleerimise, valetamise ja provokatsioonide kaudu. Kas meil peab siis sellepärast elu elamata jääma? Võtke neid altkäemaksu lugusid linnaehituses nüüd realistlikult! Tegemist on reasündmusega. Kogu maailmas on neid altkäemaksu lugusid linnaehituses kokkulugematu arv. Ei ole see olukord meil Tartus ega Pärnus sugugi teistmoodi.

Hoopis teine asi on aga altkäemaks Alstomilt – siin on meie kapo vait nagu sukk, sest sellega on seotud samad inimesed, kes annavad kapo peadirektori asetäitjale tellimusi oma poliitiliste konkurentide mustamiseks. Kui nende inimeste partei esindajad võitlesid välja elamislube Venemaa allilmategelastele, ei teinud see asetäitja teist nägugi.

On selge, et Savisaare vastu suunatud lool on poliitiline alltekst – rünnak suurima opositsioonipartei liidri vastu. Veel enam: kahtlustan, et Savisaare võimalik tapmiskatse märtsis ning antud altkäemaksuafäär on juhitud ühest ja samast keskusest ning eesmärgiks on Savisaarest iga hinna eest vabaneda – teha koht vabaks kellelegi teisele, pidades silmas vene valijaid.

Nii võibki arvata, et kapo kogenematut peadirektorit on jälle tillist tõmmatud – järjekordne Simm või Dressen on suunanud protsesse enda huvides. Pole see mingi vandenõuteooria, sest kapo juhtivtöötaja Indrek Põder vahistati ja pandi vangi, kuna ta üritas Eesti riigiaparaati Moskva pilli järgi tantsima panna. Kahtlustan, et välismaised eriteenistused on ennegi kapot koostööle meelitanud, püüdes manipuleerides saavutada enda eesmärke.

Endiselt on vastuseta küsimused, mis tekkisid seoses Edgar Savisaare ootamatu haigestumisega märtsis. Pärast seda, kui Vene tippajakirjanikul Vladimir Kara-Murzal oli täpselt samasugune kliiniline pilt nagu Savisaarel, ning Kara-Murza väidab kindlalt, et ta mürgitati, oleks kapo pidanud tagajalgadele tõusma – ekspeaministri ja opositsiooniliidri võimalik tapmiskatse on Eestis enneolematu asi ning selliste juhtumite jäljed jahtuvad kiiresti ja kaovad peagi täielikult.

Kujutagem ette, mis hakkaks toimuma, kui midagi sellist juhtuks mõne suure lääneriigi opositsioonipartei juhiga. Õiguskaitseorganid asuksid kohe asja kallale, sest lääne demokraatias on opositsioon lahutamatu osa võimustruktuurist – sama tähtis kui võimulolev partei. Opositsiooni kaitstakse sama valvsalt kui valitsust, sest võõrriikide huvi on mõjutada mitte ainult tänast, vaid ka homset poliitikat.

Meil toimuv lääneriikide järele ei lõhna. Opositsioonipartei juhtivad tegelased on pideva jälitamise, uurimise ja kohtu alla andmise subjektid. Kui nendega midagi juhtub, siis õiguskaitseorganid ei kõssagi. Kus on kapo avaldus Savisaarega märtsis juhtunu kohta? Seda ei ole, ja uskuge mind, see ei ole normaalne.

On väga oluline selgitada välja, mis Savisaarega juhtus, aga veel olulisem on viis, kuidas demokraatlik riik reageerib tähtsaima opositsiooniliidriga toimuvale. Normaalne oleks, et vastavad organid uurivad seda ja teevad siis avalduse – kui midagi kahtlast ei tuvastata, siis tuleks avalikkust sellest informeerida.

Saksamaal kahtlustati mullu pärast juhtiva Bundestagi saadiku Andreas Schockenhoffi surma kohe ebaloomulikku surma põhjust. Asja asuti põhjalikult uurima ja kohus käskis viivitamatult lahkamise teha. Me elame nüüd Külma sõja aegsele maailmale sarnases maailmas – pole inimest, pole probleemi. Alles mürgitati üks Vene dissident Londonis Gelsemium elegansiga – see pole spiooniromaan, vaid päris elu!

Peame endale aru andma, et sarnased sündmused võivad aset leida ka Eestis. On olemas selge ja pidev oht, et välised jõud ründavad nii meie koalitsiooni- kui ka opositsioonipoliitikuid, seega on meie eriteenistuste käitumismuster väga oluline.

Savisaare pärast ei maksa aga muretseda. Kogu sellel lool puudub kriminaalõiguslik perspektiiv. Savisaar jätkab Keskerakonna esimehena, varsti võib-olla ka peaministri või miks mitte: presidendina. Teie käed on Laulva revolutsiooni liidri püüdmiseks liiga lühikesed, mis sest, et "püüdjail on vaja just vaba last".