Tegelikult ei tea keegi, kui palju on Viinis selliseid vabatahtlikkuse alusel tegutsevaid pagulaskeskusi. Enamjaolt on tegemist rohujuuretasandi algatustega ning mingit keskset juhtimist ei eksisteeri. Punane Rist haldab ainult väikest osa tegutsevatest pagulaskeskustest ning kuuldavasti on seal tingimused alla igasuguse arvestuse. Ühe vabatahtliku sõnul hoitavat seal pagulasi "nagu loomi", aga seda ei saavat Punasele Ristile ka ette heita, sest abistamist vajavate pagulaste arv ületab Punase Risti ressursse sellisel määral, mida pole võimalik isegi kokku arvutada.

Peavari 65 pagulasele

Töötasin keskuses, mis avati pagulaste majutamiseks alles mõned nädalad tagasi ning kogu ettevõtmine rajanes spontaansel initsiatiivil, vabatahtlike endi rahalistel ja muudel annetustel ning vabatahtlikul tööl. Pagulaskeskus meenutab oma hoonestuse poolest Tartus tegutsevat Genialistide Klubi ja oma olemuselt võib-olla Tallinna Uue Maailma seltsi ehk siis oma piirkonna suhteliselt vasakliberaalse maailmapildiga ja maailma pärast südant valutavate kodanike vabaühendust.

Missugune nägi välja töökorraldus pagulaskeskuses? Kuna keskuses oli võimalik üheks ööks peavarju pakkuda maksimaalselt kuni 65 pagulasele, siis õhtupoolikul sõideti autodega Austria-Ungari piiri äärde, et sealt siis lageda taeva all ööbivatest pagulastest mingi osa välja valida ning Viini tuua. Keskuses omakorda pakuti saabunud pagulastele õhtusööki, võimalust duši all käia, riideid vahetada (mustad riided läksid pessu ning neid pakuti järgmisel õhtul saabuvatele pagulastele), vajadusel arstiabi ning magamisvõimalust suurtesse saalidesse pandud madratsitel koos puhta voodipesuga. Kõik loomulikult tasuta.

Päevinäinud Android nutitelefonid

Keelebarjäär oli muidugi kõrge, sest heal juhul üks kümnest süürlasest tönkas vaevu arusaadavat inglise keelt rääkida. Suurem osa suhtlusest käis kas paari ülekoormatud tõlgi vahendusel, vabatahtlike nutitelefonides olevate Google Translate programmide abil (mille kasutamine oli praktikas väga aeglane ja vaevaline) või lihtsalt kehakeeles ja žestikuleerides.

Naistel ja lastel telefone polnud, aga pea eranditult omasid kõik mehed mingisugustki nutitelefoni, mille abi algas kohe aktiivne suhtlus, kuskile helistamine ja asjaajamine. Kellega, kus ja mida koordineeriti, see jäi muidugi nii minu kui ka teiste vabatahtlike eest varjatuks. Samas ei jäänud ka muljet, et tegemist oleks olnud mingite edevate ja kallite vidinatega. Olles neid lähedalt näinud ja isegi käes hoidnud (sest pagulastel oli pidevalt probleeme kohalikku wifi võrku sisselogimisega), siis võiks öelda, et need olid paljuski suhteliselt päevinäinud Android telefonid, mille hind algab mõnekümnest eurost.

Pagulaskeskuse erinevatesse ruumidesse oli valmis varutud suuremas koguses riideid, aga lisaks sellele ka hooldustarbeid lastele, hügieenivahendeid ja ravimeid. Üks suur saal oli kohandatud söögisaaliks, kolm väiksemat kardinatega eraldatud kõrvalsaali olid magalad, mis vastavalt saabunud inimestele jagati eraldi meeste ja naiste saalideks (laste jaotus jäeti loomulikult perede endi otsustada).

Pilgud Saksamaa poole

Reeglina majutati kõiki ainult ühe öö, kuid oli ka erandeid. Näiteks üks Süüria abielupaar oli saabunud koos oma paari kuu vanuste kolmikutest imikutega ja neile võimaldati pikemat peatumist. Edasiliikujate käest küsiti hommikul, kuhu nad järgmiseks edasi soovivad minna ja kuna peaaegu kõikide põgenike sihtpunktiks oli Saksamaa, siis sõidutati soovijad raudteejaama. Vabatahtlike endi sõnul üritasid nad pea kõiki keskusest läbi käinud pagulasi veenda Austrias varjupaika paluma: Austria on ju samuti pagulase jaoks turvaline maa, lisaks on ka Austrias pagulased ühiskondliku arvamuse kohaselt teretulnud ja pealegi pole teada, kas Saksamaale jõudmine üldse õnnestub või millised takistused veel teel ees võivad oodata. Pagulased polnud paraku sellest pakkumisest huvitatud. Kuna pea kõigil olid Saksamaal juba sugulased ees ootamas, siis sellises olukorras ei olnud sisuliselt keegi neist huvitatud Austriasse jäämisest.

Mõned nädalad tagasi lülitati Viinis pagulaste edasiliikumise takistamiseks välja kõik piletimüügiautomaadid. Kuna automaatidest enam pileteid osta ei saa, tuleb pileti ostmiseks kassasse pöörduda, kuid seda passi alusel, mis peab olema Eurooa Liidu liikmesriigi kodaniku oma või sisaldama kehtivat sissesõiduviisat Saksamaale. Loomulikult pole pagulastel kumbagi ja oma Süüria passidega (ja paljudel polnud sedagi) nad piletit osta ei saa. Seetõttu ostavad vabatahtlikud neile rongipileteid ja tihtipeale oma raha eest. Samas on Viini rahvusvahelises bussijaamas lisaks passi alusel pileti ostmisele rakendunud ka lennujaamadest tuttav passi alusel bussidesse check-in-i tegemise süsteem, mis välistab isegi kellegi teise ostetud piletiga bussi pääsemise. Seega ei kujuta ette, kui kaua see süsteem ka rongijaamas veel töötab.

Vabatahtlikud ülekoormatud

Pagulaskeskus oli avatud paar nädalat, kuid selle ajaga olid paljud vabatahtlikud sattunud emotsionaalsesse ummikusse ja stressi. Esimene põhjus oli selles, et vabatahtlikuna tööle saabudes unustasid paljud, kui kaua nad juba konkreetses vahetuses olid viibinud ja mis kell on. Selle tulemuseks oli üleüldine kurnatus ja magamatus, sest isegi juhul, kui paljud pagulased olid juba magama läinud, leidus ikka veel neid, kes mingeid asju ajasid, midagi küsisid või mingit abi vajasid. Kuna söögisaali nurka oli sisustatud laste mängunurk, siis polnud pagulastel kommet oma lapsi sealt öörahu saabudes ära magama viia. Ise juba ammu magama läinud vanemate nelja-viieaastased lapsed trallitasid kell pool kaks öösel valjuhäälselt ringi. Polnud ka keeleoskajaid, kes neid korrale kutsuks ja teiseks polnud ka teada, kelle lastega täpsemalt tegu.

Lisaks oli vabatahtlikel tegemist ka siis, kui otseselt pagulastega ei suheldud: pesu vajas pesemist, duširuumid puhastamist, WC-d koristamist jne. Mis viimastesse puutub, siis üks põhiprobleeme oligi see, et paljud pagulased nägid veeklosetti elus esimest korda. Loomulikult üritasid nad seal asju oma harjumuspärasel kombel ajada, mis paraku lõppes pahatihti suuremate koristustöödega vabatahtlike jaoks. Mingil määral üritati ka kohapealset õpet jagada, kuidas WC-s siinse kombe järgi talitada, aga keelebarjääri tõttu vajas see siis näitlikku pantomiimi.

Üleväsimusega võitlemiseks viidi sisse soovituslikud kuni 4-tunnised vahetused (tegid ju vabatahtlikud seda kõike oma muu elu kõrvalt) ning iga saabunud vabatahtliku rinnasildile märgiti ta saabumise kellaeg, millest nelja tunni möödumisel hakati tal soovitama kojuminekut.

Moodustati tugigrupid vabatahtlikele

Teine põhjus oli selles, et ilmselgelt elasid vabatahtlikud pea kõikide saabujate käekäigule liialt kaasa. Sellisel moel võis juba mõne päeva jooksul koguneda liiga palju inimesi, kes kõik olid keskusest juba lahkunud, kuid kelle lood olid senini meeles ja kelle järgnevast käekäigust midagi teadmata kippusid vabatahtlikult jätkuvalt endamisi muret tundma: mis neist edasi on saanud ja kas kõik on korras. Selliste vabatahtlike turgutamiseks seati sisse Facebooki põhised tugigrupid, mida opereerisid teised, usutavasti psühholoogi haridusega vabatahtlikud, ja kus võis oma muret kas avalikult või privaatselt kurta ning seejärel kas mingeid soovitusi saada või lihtsalt tunda, et sai südamelt ära rääkida. Lisaks virtuaalsetele tugigruppidele asutati ka reaalselt kooskäivad tugigrupid, kus siis samuti sai pagulastelt kuuldud lugusid rääkida ja muret jagada.

Näiteks kuulsin ühe murest murtud vabatahtliku käest katkendit kahest õest, kes pagulaskeskusest läbi käinud olid. Nendega veidi paremini jutu peale saades oli vabatahtlik kuulnud, et mõlemad kahekümnendates õed olid selle rännaku ajal kaotanud oma isa, pidanud rahapuudusel maha jätma oma ema ning üks neist oli kaotanud ka oma väikese lapse. Süürias oli üks õde olnud ülikoolis professor ja teine advokaat, aga nüüd Saksamaal tuleks kõike nullist alustada. "Sellest võib ju meeletu depressioon tekkida ja kui palju teraapiat see vajab, kui sa olid oma kodumaal professor, aga nüüd ei leia erialast tööd ning pead olema madalapalgaline", muretses vabatahtlik. Minul muidugi kõrvalseisjana tekkis palju küsimusi, muuhulgas näiteks, kas ema jäeti Süüriasse või Türki, kas kaotamise all peeti silmas ärakadumist või surma (ei maksa unustada keelebarjääri, mille ületamine Google Translate abil võib anda ootamatuid tulemusi), kui tegemist oli surmajuhtumitega, siis kas isa suri vanadussurma (kuigi see diagnoos on tänapäeva meditsiinis vist nüüdeks kadunud) ja milles see kahekümnendates aastates ülikoolis professoriks olemine ikkagi täpsemalt seisneb. Mul polnud neid küsimusi muidugi kellegi käest küsida, aga vabatahtlik, kes usutavasti ei kahtle üheski kuuldud sõnas või mõistetud tõlgenduses, elab nüüd raske murekoormaga.

Teisalt pole halba ilma heata. Oli tunda, et kõik vabatahtlikud tunnetasid, et nad teevad midagi head ja olulist ning seega tehti kõike pidevalt õndsa naeratuse saatel. Ühine õilis missioon ühendas ning sõbruneti juba esimesest silmapilgust. Ma pole küll kunagi üheski sektis olnud, aga kujutan ette, et seal võib kõigil ilmselt sama õnnis olemine olla. Vähemalt nii kaua, kuni on tuldud kokku õiget ja õilsat asja ajama.

Järgmises osas kirjeldab Anton, missugused olid tema tööülesanded Viini pagulaskeskuses ja kokkupuuted põgenikega.