On see tõesti nii halb, nagu püütakse näidata? Vihakõne – mis see siis on? Kui miski inimest ärritab, siis on vihastumine loomulik reaktsioon. Vihakõnele eelneb alati miski, mis ajab vihale. Ehk oleks targem lihtsalt inimesi mitte ärritada?

Loomulikult on see utoopia – võimatu missioon. Alati leidub miskit, mis kedagi vihale ajab. Aga mis siis? Mis ei tapa, see teeb tugevamaks! Pelk vihastumine ei tee kellelegi füüsiliselt viga. Normaalne inimene saab hakkama nii enda kui ka teiste vihaga.

Muidugi leidub alati ka erilisi hellikuid, kes tahavad elada vati sees, roosad prillid ees. Tehku siis seda, aga ärgu surugu oma maailmavaadet enamusele peale! Enamik inimesi saab elu normaalseks osaks oleva vihaga igapäevaselt hakkama.

Laske inimestel vihastuda! Vihastumine aitab auru välja lasta ja pingeid maandada. Kui vihastumine ära keelata, koguneb see väljaelamata raev inimeste sisse ning keegi ei tea, millal ja kuidas see plahvatab. See, mida nimetatakse vihakõneks, võib vabalt olla pigem teraapia, mis hoiab rahvast lühisesse minemast.

Enne vihakõne keelustamist tasub mõelda võimalikele tagajärgedele. Elu pole mustvalge ja inimloomust ei saa käskude ega keeldudega muuta. Otsene solvamine ja halvustamine on meil ju praegugi seadusega keelatud. "Hääletooni" või jutu teravuse reguleerimine on aga juba selgelt üle võlli minek. Kuhu selline asi viib? Sõnavabaduse mahasurumine käib tavaliselt käsikäes diktatuuri ja äärmuslusega.

Unistagem paremast maailmast, kuid ärgem hakakem seda vägisi looma mingite regulatsioonidega, mis võivad kaasa tuua hoopis vastupidise tulemi. Pigem võiks meedia niinimetatud vihakõnet lihtsalt ignoreerida.