Tegelikkus Vene relvastuse seisust: lennuvõimetu rakett Bulava ja tuumarong
Uuriva ajakirjaniku Vladimir Voronovi pikk analüüs Vene relvastuse tegelikust seisukorrast ilmus pealkirja all "Tankid paraadi jaoks" Raadio Vaba Euroopa/Raadio Vabadus veebilehel. Delfi avaldab selle RVE/RV loal, osade kaupa selle nädala jooksul.
Pärast seda kui riikliku infoagentuuri Rossija Segodnja juht Dmitri Kisseljov avas kõigi silmad asjaolule, et Venemaa on ainus riik, mis on suuteline muutma USA radioaktiivseks tuhaks, hakkas Vene meedia tões ja vaimus arutama, kui palju rakette Topol-M on vaja USA, Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania maa pealt pühkimiseks, ning mitu tundi võtab Vene tankidel aega Varssavisse ja Berliini jõudmine.
Selle aasta 9. mail toimunud enneolematult grandioosne võiduparaad Moskva Punasel väljakul ja sellega kaasnenud ülivõrdes kommentaarid ei anna mitte ainult ettekäänet, vaid ka võimaluse hinnata realistlikult Vene armee supermoodsa relvastuse asjade seisu.
Sõbrad, ärge uskude raketikaravanidesse!
Mida öelda mandritevaheliste ballistiliste rakettide kohta? Kui uskuda Vene televisiooni propagandat ja kaitsetööstuse juhte, on Topol-M ultramoodne relv. Rahva teadvusse on see kinnistatud superrelvana ja näiteks T-särkidele on kirjutatud: „Sanktsioonid? Ärge pange meie Topoleid naerma!“ See rakett on aga vaid mõnevõrra uuendatud versioon RS-12M Topolist, mis töötati välja 1977. Maanteedel liigutatavate Topolite väidetav haavamatus on samuti vana uudis, sest tänapäeval on nende liikumine luuresatelliitidele näha.
Teine igale venelasele vähemalt kuulduste järgi tuttav mandritevaheline ballistiline rakett on R-30 (RSM-56) Bulava, mis on tahket kütust kasutav ballistiline rakett Borei-klassi (projekt 955) tuumaallveelaevadele. Keegi ei ole unustanud Bulava katsetustulemusi: see kas ei lenda üldse välja, hävitab ennast ise, kaldub kursist kõrvale või veab erinevates astmetes alt mootor; lõhkepead kas ei eraldu või ei jõua sihtmärgini. Vaatamata sellele kuulutati relv lahinguvalmis olevaks, kuigi rahvusliku julgeoleku keskuse direktor kolonel Anatoli Tsõganok märkis ühes intervjuus, et raketi relvastusse võtmiseks oleks vaja 95-protsendist katsetuste edukust.
Rakettide Bulava ja Topol standardiseerimine ei tulnud välja: allveelaevadel baseeruv rakett on laiem kui maismaarakett, poole lühem ja üle kümne korra kergem. Bulaval on kergem koorem kui Topolil ning selle tegevusulatus (kui ta üldse lennata suudab) on 3000 kilomeetrit lühem.
Veel üks palju kiidetud projekt on ballistilisi rakette kandev rong Barguzin. Venemaa kaitseministri Sergei Šoigu sotsiaalvõrgustikus VKontakte avaldatud kirjutise järgi on raudtee raketisüsteemil Barguzin mitmeid unikaalseid tugevusi. Kõigepealt ületamatu mobiilsus – raketirong võib läbida kuni tuhat kilomeetrit päevas. Teiseks varjatus – rongi on kerge peita vagunitemassi hulka igas suuremas jaamas. Lisaks sellele võib rongi häireseisundi puudumisel varjata kaljutunnelitesse, mis mitte ainult ei kaitse satelliitide, vaid isegi ballistiliste rakettide eest. Kavatsus on luua 2020. aastaks kuni viis Barguziniga relvastatud raketipolku. Barguzini peakonstruktor Juri Solomonov rääkis hiljuti mitmete Moskva koolide lõpetajatele ja hoiatas, et see süsteem on praegu arendamisel ega ole valmis veel pikka aega. Ta keeldus isegi mõista andmast, millal Barguzin võidakse strateegiliste raketivägede käsutusse anda.
Moskva strateegiate ja tehnoloogiate analüüsikeskuse eksperdid leiavad, et strateegilised raketiväed on varustatud õigustamatult paljude erinevate raketikompleksidega (relvastuses on neid kümme) ning nende raketisüsteemide tootmine relvastuses hoidmine sööb tohutul hulgal ressursse ja suurendab relvasüsteemide mitmekesisust. Lisaks sellele on nii suure rahakulutamise mõistlikkus raudteel liikuva mobiilse raketisüsteemi Barguzin peale ülimalt küsitav.
Akadeemik Aleksei Arbatov usub, et peaaegu hüsteerilise tuumaretoorika tõeline põhjus on osa Venemaa juhtide mure NATO ülekaalu ees tavarelvastuses, eriti uute ründe- ja andmesüsteemide osas. Ta toob näiteks sõjalise eksperdi ja sõjatööstusajakirja toimetaja polkovnik Mihhail Hodarenko arvamuse, kes on modelleerinud hüpoteetilise olukorra, kus Ukraina armee on tugevdatud USA ja Euroopa puhkusel olevate vabatahtlike ja sõduritega, kes toovad kaasa oma standardsed relvad ja varustuse. Polkovnik arvab, et need kes sellisel armeel vastu seisavad, peaksid vastu vaid mõned tunnid. „On ilmselge, kes võidaks relvakonfliktis, kus kasutatakse ainult tavarelvi. See oleks kindlasti lääs. Kahjuks on tänapäevase Vene armee olukord vähe erinev oma Nõukogude eellase omast 1991. aastal. Tal pole suurt midagi moodsa relvastuse osas, mis vastavad 21. sajandi kõrgetele standarditele. Sellest järeldab ta, et mitte mingil tingimusel ei tohiks Vene Föderatsiooni relvajõude viia konflikti edelas. Vene maa, armee merevägi ... ei ole veel valmis täiemõõduliseks vastasseisuks, kus kasutataks ainult tavarelvi.
Copyright (c) 2015. RFE/RL, Inc. Reprinted with the permission of Radio Free Europe/Radio Liberty, 1201 Connecticut Ave NW, Ste 400, Washington DC 20036.
