Tegelikult olen just valiku puudumise tõttu kohtamistel käinud väga harva ning enne kohtama minemist vestlen mehega igasugu teemadel ja esitan küsimusi. Peamised küsimused tuleb ikka kohe ära küsida, et välja selgitada mingidki sarnased jooned või meeldimised.

Sattusingi siis netis kokku mehega, välimuselt üsna kena, tumeda peaga ja lühikest kasvu, paks ega jäme ei olnud, pigem sportlik. Millegipärast ma talle silma jäin, võib-olla talle meeldivad tõsised naised, ei oska arvata.

Vanust oli tal siiski üsna korralikult, abielus pole olnud, lapsi ei ole, elab vanematega nende majas, seejuures on väga töökas ning unistab lastest. Minul tegelikult on laste saamise iga juba mõnda aega möödas, seepärast imestasin, et ta rääkis just, kuidas ta last tahab. Võib-olla mõtles siiski laste tegemist – kuidas talle meeldiks neid teha.

On kuidas on, aga lõpuks leppisime kohtumise kokku. Eks aastaaeg soodustab igasugu unistusi, ka ebareaalseid. Elame ise eri linnades, lausa 2,5 tunni pikkuse sõidu kaugusel. Sellised kaugused ei soodusta meie elukalliduse juures kokkusaamisi just väga, kuid bussisõit on siiski odavam autosõidust.

Võtsingi sõidu ette. Mees kandis mulle üle bussisõiduraha 10 eurikut, tagasisõiduraha pidi maksma kokku saades. Kõik sujus üsna ilusti, olin juba bussis ja sõitsin, kuid ilm oli kohe väga kehv, selline täitsa ilma päikeseta. See rikkus tuju ja ka veidi usku kohtumise heasse tulemusse.

Sõidu ajal veel korra vaatasin kotti ning harjumusest võtsin korraks ka telefoni kätte. Tuli välja, et see mees oli helistanud. Mina muidugi ei kuulnud midagi, telefon oli kotis ja bussimüra ka piisavalt suur. Saatsin lühisõnumi, et sõidan.

Jõudsin kohale ja korraks tuli ka päike välja, aga kohe läks taevas uuesti pilve, veidi külm oli ka. Kokkusaamise kohta meil otse ei olnud kokku lepitud, küll aga kellaaeg. Ütlesin, et jõuan bussijaama sel kellaajal. Õigel kellaajal ootasin helistamist, aga seda ei tulnud ega tulnud. Mina ei hakka ka mehele helistama ja küsima, ta võiks ikka ise küsida, kus ma olen.

Helistamist ei tulnudki. Kõmpisin tund aega linnas ringi ning lõpuks oli mõõt täis – saatsin sõnumi, et mees saadaks kohe mulle tagasisõiduraha, kuna nii oli kokku lepitud, et ta maksab mu sõidud. Mingit raha mulle üle ei kantud, olin täiesti tühja sõitnud, olin pettunud ja väga vihane.

Pärast sõnumi saatmist hakkas mees helistama, kuid ma ei soovinud temaga rääkida. Tuli nii palju välja, et ta oli oodanud mind mingis kohas, kuid ta ju ei helistanud ega küsinud, kus mina teda ootan. See on ikka täiesti absurd, et inimene isegi ei küsi, kus ma olen. Mees jättis üsna rumala mulje endast.

Kõige enam veel vihastas, et ta õigustas end, süüdistas mind, ega näidanud mingit kahetsust ega vabandanud. Mõtlesin, et see pole võimalik, et üks inimene selline on. Tuju oli väga rikutud. Olen mõelnud igat moodi, aga ei saa aru. Isegi kui ta kohtumise ümber mõtles, oleks tulnud aegsasti teatada ning kui enam ei jõudnud teatada, oleks tulnud siiski kohale vajuda ja viisakuskohtumine teha. Ei saa aru mehest, kes käitub nii mühaklikult.

Olen ka kuulnud variante, et mõni ei tulegi ligidale, luurab kusagilt eemalt ning kui ei meeldi, läheb lihtsalt ära. Tõepoolest, on ebameeldivaid inimesi ka, kellega ei sooviks minutitki koos olla, kuid mingi viisakus peaks jääma, eriti pärast sellist pikka sõitu. Kas ka teil on midagi sarnast juhtunud?