Isa oli surnuist ülesse tõusnud. Matustest oli möödas peaaegu aasta, aga naaber oli näinud teda õues komberdamas.

Küsisin: "Kas ta ikka oma nägu oli? Äkki oli keegi teine?"
Vastati: "Raudselt tema, kõik on sama, välja arvatud, et nina oli veidi viltu peas – ju see kirstukaas on vajutanud."

Terve kolleegium inimesi istus mingis ruumis, vist matusebüroos, ja arutas seda asja. Olid ka kaks leedukat. Nende ilmumist unenäkku saab seletada sellega, et ühega olen töiselt kokku puutunud – nägu oli konkreetselt äratuntav. See oligi kogu loo "boss" – tema päris teistelt aru.

Leedukast boss küsis teiselt, hästi paksult leedukalt: "Palju sulle maksti selle eest? Ja kes maksis?!" Ta vihjas sellele, et minu isa surnuks tunnistamisega olevat mingi jama olnud. "Mul ei ole kellegi raha vaja, olen sõltumatu," vastas mees, kes oli välja kirjutanud surmatunnistuse.

"Kuidas üldse avastati, et ta elus on?" küsisin.
"Pangast tulid signaalid, et su isa olevat üritanud oma ID-kaardiga panka siseneda," vastati mulle.

Läksin ühe mehe juurde ja ütlesin: "Kas sina olid see, kes minuga kobises, et olen oma isa haua hooletusse jätnud? Ma ju ütlesin sulle, et pole mõtet sellega liigselt rapsida! Näed nüüd?!"

Minu peamine mure ja küsimus oli, et kui kaua võtab aega "elluärkamistunnistuse" vormistamine ja kas riik ikka kompenseerib tegelikult elus oldud aja, st maksab välja saamata pensioni? Peaks ju! Seda asja ma nii ei jäta!

Kas oskab mõni unenägude seletaja sellest loost midagi arvata?