Samal ajal on vasakliberaalsed organisatsioonid levitanud üksteise võidu lugusid sellest, kuidas mõned eurooplased, nende hulgas eestlased, on võõramaalaste suhtes sallimatud, ning kuidas tegelikult oleks õige elada. Nende arvates seisneb lahendus piiride avamises.

Kas see on eeltöötlus, et saada rahva heakskiit migrantide laiali jaotamiseks üle Euroopa? "Lähinädalatel on oodata liikmesriikide pakkumisi põgenike vastuvõtuks Lõuna-Euroopa riikidest," ütles hiljuti Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker.

Uurides Rootsi näidet, on võimalik veenduda, et paljud "põgenikud" on tegelikult osutunud tavalisteks majandusmigrantideks, kes siirduvad eelkõige riikidesse, kus sotsiaalabi süsteem võimaldab mittekodanikust mittetöötavale asüülitaotlejale vähemalt elatusmiinimumi. Näiteks Rootsi, Saksamaa, Madalmaad, Norra, Prantsusmaa.

Need rändurid ei lähe reeglina geograafiliselt lähematesse ja nafta poolest rikastesse riikidesse nagu Saudi Araabia, Katar või Bahrein. Mitte ainult seepärast, et nendel riikidel on toimiv piirivalve, mis seda ei luba, vaid ka seepärast, et nendes riikides peavad mittekodanikud hüvitiste saamiseks tükk aega tööd tegema.

Suurem osa Saksamaa asüülitaotlejatest poleks ilmselt ealseski riiki astunud, kui puuduks Hartz IV abirahade süsteem ning võimalus tuua oma sugulased endale järele.

Migrandikriisi lahenduseks pole mitte nende hajutamine Euroopas ega paatide lammutamine, vaid lihtne nõue mittekodanikele, et sotsiaalabirahade saamiseks on vajalik tööstaaž – panus ühiskonda, millelt tuge oodatakse.