Nädalaleht Tekniikka&Talous uuris juba eelmisel sügisel, kuidas Soomes võimalike allveelaevakahtluste korral tegutsetakse, sest parajasti oli käimas allveelaevajaht Rootsis, vahendab Talouselämä.

Tavaliselt põhineb veealuste objektide otsimine sellel, et tavaallveelaevad kasutavad diiselmootorit.

Diiselmootorid laevad akusid, mis tavaliselt moodustavad suurema osa kogu laeva massist. Rusikareegel on, et akusid tuleb laadida umbes kümnendiku võrra nende kasulikust tööajast.

Kui laevaga sõidetakse 24 tundi, tuleb akusid laadida üle kahe tunni. Laadimisaega võidakse jagada mõnekümneminutilisteks perioodideks.

„Selle tõttu peab alus saatma pinnale mingi toru, mille kaudu saavad diiselmootorid õhku ja lahkuvad heitgaasid,“ rääkis Soome erumereväelane Jyrki Berner.

Berneri sõnul avastab radar sellise toruotsa vaikse ilmaga suhteliselt kergelt, kuid lainetuse puhul mitte.

Veealuste objektide otsimiseks kasutatakse nii aktiivseid kui ka passiivseid meetodeid.

Soome merevägi nimetab seadet veealuseks kõrvaks. Selle väljaarendamisel on olnud suur roll Tampere tehnikaülikoolil ja aastatel 1976-1992 selle signaalikäsitlemise professorina tegutsenud doktor Yrjö Neuvol.

„Inimkõrv on parim integraator. See suudab kõrvaldada kuni kuus detsibelli taustamürast nõrgema tsüklilise hääle,“ ütles Berner. Kui sellele lisatakse uuringute abil saadud taustamüra filtreerimistehnika, ollakse juba üsna võimekad.

Erinevaid kajamõõtureid kasutades saadakse veealusest keskkonnast täpne pilt.

Sõjalaevad võidakse siiski katta kaja absorveeriva kattega, mis tehnika tõhusust vähendab.

Passiivset jälgimist esindavad ka hüdrofonid ehk veealused mikrofonid, millest uusimaid võidakse suunata kuue kraadi laiusele sektorile ning, kui midagi kuulda on, veelgi kitsamale sektorile.

Hüdrofonidega kuulatakse nii aktiivse kajamõõtmise tekitatavaid tagasi tulevaid signaale kui ka objekti enda tekitatavaid helisid.

Berner lasi ise vette süvaveepomme tundmatu veealuse objekti Soome territoriaalvetest minema peletamiseks 1980. aastatel. Tegemist ei olnud aga uputamiskatsega.

„Kolm 200-grammist pommi 15-sekundiliste vahedega on rahvusvaheliselt kokku lepitud märk selle kohta, et allveelaev peaks lahkuma. Kui see ei mõju, võib laeva komandör kasutada oma äranägemise järgi lahingsüvaveepomme nii, et veealune objekt „tõenäoliselt viga ei saa“,“ ütles Berner.

Berneri sõnul ostsid rootslased pärast 1980. aastate allveelaevaskandaali Soomest hüdrofone. Nende probleem oli aga taustakohin. Seda õpiti Soomes 1990. aastatel efektiivselt välja filtreerima.