Õigemini assisteerima projekti, mille eesmärgiks oli viia läbi üks etapp laeva ehitamisest – Jana pidi koordineerima ehitusmeeste tööd. Kui te arvate, et tegemist peab olema tõsise loomuga ja pigem meheliku naisega, sest me räägime ometi laevade ehitamisest ja täpsest korralduslikust tööst, siis rohkem eksida pole võimalik. Jana on ilus ja sihvakas pikkade juustega blondiin, kes räägib palju ja naerab veel rohkem. Ja ta naerab nii nakatavalt, et kohviku, kus me istume, töötajad vahepeal ehmunult meie poole kiikavad, et mis meil ometi viga on.

Foto: erakogu

Saan aru, et sa olid ainuke naine karja meeste keskel ja pidid neid kõiki kamandama?

Jah, mina ja 108 meest! Pidin ennast maksma panema. Aga seda ma oskan! (naerab – edaspidi ma seda asjaolu enam sulgudes märkima ei hakka, sest kogu meie jutuajamine on väga naeru täis.)

Mida sa täpsemalt tegid ja kuidas su tööpäevad välja nägid?

Töö oli superintensiivne. Elasime kohe Bakuu piiri taga neljatärnihotellis, töö kestis hommikul seitsmest õhtul seitsmeni, tihti ka kauem – 15-16 tundi päevas. Kuus päeva nädalas. Laevaehituses ongi nii, et on väga intensiivsed tööperioodid ja pikad puhkused. À la kuus nädalat intensiivset tööd ja kaks nädalat vaba.

Minu töö oli organiseerida mehed tööle, bussid õigeks ajaks sõitma, kõik süsteemid kokku klappima. Peaaegu oleks pidanud üldse 24/7 tööd tegema, sest eelmine assistent oli hotelli töötajad välja koolitanud nii, et kui vähegi mingi küsimus tekib, siis helistagu assistendile. Ja siis nad helistasidki mulle igasuguste suvaliste küsimustega keset ööd. Koolitasin nad ümber ja ütlesin, et mulle võib helistada ainult tõelises hädaolukorras – näiteks siis, kui hotell põleb. See andis vähemalt võimaluse magada, sest muudmoodi poleks töökoormusega lihtsalt toime tulnud.

Foto: erakogu

Mehed olid kõik aserbaidžaanlased?

Ei, seltskond oli rahvusvaheline, palju norralasi, poolakaid ja türklasi, ka eestlasi. Aserbaidžaanlasi muidugi ka.

Jõudsid üldse midagi muud peale töö teha?

Alguses mitte... Noh, turul käisin puuvilju ostmas. Meie hotelli kõrval oli Kaukaasia suurim turg nimega Sederek. Ja keset turgu oli mošee.

Foto: erakogu

Kui palju üldse tunnetasid, et olid moslemimaal?

Mitte eriti. Olid muidugi mošeed - lisaks sellele turumošeele oli ka meie kontori kohal kallakul suur mošee, nii et kuulsime kogu aeg kutseid palvusele. Aga tänaval ei palveta keegi.

Mida sa nägid? Milline linn on Bakuu?

Bakuu on kohutavalt, meeletult ilus linn! See, kuidas see on valgustatud öösiti - uhkem kui Pariis või London, iga hoone peal on tuhandeid LED-tulesid.

Foto: erakogu

Baare on metsikult, on autentsemat värki ja palju ka euroopapärast fusion'it. Sealne teletorn on super – selle restoraniosa pöörleb, nii et näed kogu seda valgustatud linna. 

Vaade kesklinnale teletornist
Foto: erakogu

Kui mina Bakuus olin, oli just valmis saanud Flame Towersi hotellikompleks: kolm hoonet, mille tipud on leegikujulised ja pealt üleni LED-valgustitega kaetud, nii et ongi nagu leegid. 

Flaming Towers
Foto: erakogu

Kogu kesklinn on täis butiike, kesklinn on üks puhtamaid, kus ma üldse käinud olen. Vanalinn on hästi lahe, kompaktne, ümbritsetud linnamüüriga, mis on võib-olla liigagi palju restaureeritud, näeb välja nagu eile ehitatud.

Bakuu linnamüür
Foto: erakogu

Mere ääres on hästi pikk bulvar, üli-fancy, selle ääres on põõsad, mis on lõigatud seene- ja linnukujulisteks - hullult vaeva nähtud.

Bakuu bulvar
Foto: erakogu

Bakuus on palju moodsat arhitektuuri, kohati kitš ja täitsa üle vindi, näiteks on seal Veneetsia restoran, mille ümber saab gondliga sõita, vaibamuuseum on vaiba kujuline jne.

Veneetsiast inspireeritud restoran
Foto: erakogu


Vaibakujuline vaibamuuseum
Foto: erakogu

Bakuust välja Jana suure töökoormuse tõttu eriti ei pääsenudki – ainult mudavulkaane vaatama ja natuke veel. Jana pidas ka reisiblogi, lisan sellest meeleolu edasiandmiseks paar lõiku:

"Aga täna sain lõpuks ka linnast väljas käidud - Gobustani piirkonnas mudavulkaane ja eelajaloolisi koopamaalinguid vaatamas! Reis oli super: päike paistis, sooja umbes 14 ºC, meri sillerdas ja muda mulksus. Aserbaidžaanis on üldse üle 400 mudavulkaani, mille muda kasutatakse rohkelt ka kosmeetikatööstuses. Mudavanni ma seekord ise küll ei võtnud, aga tõelise elamuse sain küll - mudavulkaanide piirkond nägi välja täpselt nagu kuumaastik, kus siis küngaste otsast rögina ja mulksumise saatel 9 kilomeetri sügavusest maa alt Gaia elu välja kees.

Foto: erakogu


Foto: erakogu


Foto: erakogu

/.../

Bakuu ümber ongi kõik kuivanud pruun kõrb, täpselt nagu keegi oleks maailma ainult seepiatoonides joonistanud.

Gobustan
Foto: erakogu


Gobustan
Foto: erakogu

Sisemaal olevat siiski ka rohelust. Ilmselt just seal kasvavadki igasugused kelmikad ja põnevad puuviljad, mida siin avastanud olen: ühed näiteks on feijoa'd, väikesed rohelised munakujulised punnid, mis maitsevad nagu guaavi-ananassi-maasikasegu; teiste pildil olevate asjade nime ma ei tea, aga välimuselt meenutavad need minihurmaad ning nende sisu sarnaneb tekstuurilt moosile ja maitseb nagu rasvapiruka-halvaa-tikri-õunasegu. Päris head!"

Täpselt sama värvikas kui need lõigud on kogu Jana jutt. Temaga võikski jutustama jääda. Ja lahedaid asju Aserbaidžaani kohta selgub kogu aeg, näiteks et Bakuu noormeeste hulgas on ülimoes kuldhambad - kena noormees naeratab sulle ja vau, suus sädeleb kuldhammas! Või mitu! Janaga on lõbus ja ilmast temaga juba ei räägi... niikaua kui konkreetselt selle kohta ei küsi.

Sa olid Aserbaidžaanis üle-eelmise aasta novembrist eelmise aasta märtsini – kuidas ilm oli?

Seal on suhteliselt pehme kliima. Hästi päikeseline riik. Aga vahepeal on ülituuline, kuna meie hotell oli lagedas kohas, siis hullult undas öösel. Ja liivatormid olid. Temperatuur oli novembris umbes 15 kraadi ja märtsi lõpus, kui ära tulin, ka juba üle kümne kraadi. Vahepeal oli külmem ja korra sadas isegi lund.

Siia sobib veel üks lõik Jana reisiblogist:

Üle-eelmisel nädalal tuli Bakuus järsku paks lumi maha ja kogu elu jäi seisma. Läksime tööle nagu Palle mahajäetud maailma seiklema: mitte polnud me ainsad töötajad laevatehases, ka valdav osa poode, bensiinijaamu ja kõiki muid asju olid täiesti kinni ja pimedad. Maanteedel olid kilomeetrite pikkused ummikud, kus lugematu arv sõidukeid oli üksteise külge end kinni sõitnud, linnas oli lugu veelgi hullem: kuulsin juhtumist, kus inimesed pidid politseiautot mäest üles lükkama, sest muidu poleks see kuidagi oma jahipostile saanudki.

Kuigi lumi olevat siin päevaks-paariks iga-aastane nähtus, ei ole aserid ikka absoluutselt mitte selle tulekuks valmis; hoolimata sellest, et Aserbaidžaanis on lausa üle 4000 meetri kõrguseid mägesid ja ilmselgelt ka lund ning külma, ei ole Bakuus kellelegi talverehve ega aimugi, kuidas külmaga üldse sõitma peaks. Nii ongi lume tulekul aseritel lihtsalt töölt vabad päevad, sest no kuidas saab lumega tööle minna?!

Mul on igatahes juba praegu peaaegu tunne, et käisin ise Aserbaidžaanis ära.

Bakuu linnamüüri lilla kleit
Foto: erakogu