Lugeja: vastlakukli asemel mõtleb meie pere dieedile

Jõulude ajal hoo sisse saanud hea toidu mekkimine on veebruariks kaalule kohutavalt mõjunud. Sel aastal sai külma kõhuga kutsuvatest poekuklitest mööda kärutatud. Idee hernesupist ei mõjunud ka meelitavalt, kuna hilisem totaalne kõhupuhitus oleks silmanägemise ära võtnud.

Varasematel aastatel on vastlapäevaromantikat siiski olnud. Ühel aastal sai mindud neljakesi koos sõbra ja tema kaasaga Jõulumäele suurest mäest liugugi laskma. Mäest alla oli väga lõbus liuelda, aga kõrgest mäest üles saamine võttis korralikult võhmale. Hiljem istusime suusakeskuse kohvikusse maha ning lasime kuumal teel ja soojadel kuklitel külmunud ihu üles soojendada.

Ülemöödunud aasta vastlapäev möödus hea sõbra seltsis, kes mind päev läbi mööda oma vanavanemaid jooksutas. Alustasime kaugel metsakülas elava memme ja taadi külastamisega ning lõpetasime linnavanaema juures piduliku vastlasöömaajaga.

Linnas resideeruv vanaema on juba teada-tuntud oma tummise hernesupiga. Memm lisab sinna ohtralt suitsuliha, nii et leem tuleb kenasti rammus ja kutsub sööma. Isegi kuklid küpsetas vanaema ise ning need maitsesid oivaliselt. Mõni nägi veidi räsitud ja kärsanud välja, aga ka need õnnetukesed leidsid peagi oma tee manuliste kõhtu.

Argimurede sees ringi vuhisedes kipub vastlapäev sel aastal ikka väga tagaplaanile jääma. Pigem keerlevad peas maisemad teemad: kuidas laps külmetusest terveks ravida ning mida naisele peagi saabuvaks sünnipäevaks kinkida. Mingile osale eestlastest aga jääb see vana rahvuspüha kogu eluks oluliseks päevaks. Eks igaühele oma!