Nimelt kirjutas Eesti Ekspress 2009. aasta oktoobris, et päeva varem Harju maakohtus alanud istungil ehitusettevõtja Karel Käärsoni arvatavate tapjate üle tunnistas üks meestest oma süüd täielikult ja andis kohtus ligi kolm tundi prokuröri küsimustele vastuseid.

Metalset tulemasinat närviliselt näppude vahel keerutades võttis kõhetu olemise ja kiilaspäisusele kalduv Aleksandr Milišenko (47) Harju maakohtus omaks kõik talle esitatud süüdistused, millest kahtlemata rängim on ärimees Karel Käärsoni röövmõrv eelmise aasta 12. juulil.

Lisaks sellele süüdistatakse Milišenkot ja tema kaassüüalust Vitali Tarasovskit (30) mitmes varguses, mille nad süüdistuse järgi panid enamalt jaolt toime 2008. aasta augustis - ajal, mil politsei ja sõbrad veel tulutult Karel Käärsoni surnukeha otsisid.

Milišenko jutt viitab sellele, et kogu plaani aju ja eestvedaja oli Tarasovski. Just temale on esitatud ka mõrvasüüdistus. Milišenkole pannakse süüks kuriteo varjamist.

Milišenko jutust koorus aga Ekspressi vahendusel kohtus välja verdtarretav lugu:

"12. juuli ennelõunal sisenesime keskmise sissepääsu kaudu Kristiine keskusesse ja läksime internetikohvikusse. Tarasovski suundus internetis veebiküljele auto24.ee, kus on automüügikuulutused. Vaatasime neid umbes 30 minutit. Meie plaan oli näilike ostjatena autod hõivata. Otsisime kindlaid marke. Keskklassi BMW-d. Tähtis oli nii mudel kui hinnatase, Viimane jäi umbes 500 000-600 000 krooni kanti.

Plaanist rääkisime kaks-kolm päeva enne internetikohvikusse minekut. Me ei välistanud tulirelva kasutamist.

Kavatsesime auto hõivata näilise tehnilise ülevaatuse ajal, kui müüja autot näitama tuleb. Selleks oli vaja isik kinni võtta ja toimetada ta isoleeritud kohta. Viimane oli meil olemas. Maardus asus üks autobaas. Käisime seal koos Tarasovskiga mitu korda. Kuigi väravad olid lukus, oli Tarasovskil olemas väravapult.

Huvi tundsime umbes kolme sõiduki vastu, võib-olla oli neid ka rohkem.

(Üks neist oli Taavi Rõivase auto. Ka tema soovis internetiportaalis Auto24 oma autot müüa. Tegemist oli 2007. aasta Audi A6-ga, mille hinnaks oli 540 000 krooni. Saatuslikul õhtul, mis oli laupäevane päev, ei saanud Taavi Rõivas mõrvaritega kohtuda, sest ta viibis Tallinnast eemal, Lõuna-Eestis - toim.)

Teised ei saanud kohtumisele tulla, kuid tema oli nõus kohtuma samal päeva lõuna ajal kella 13 paiku. Müüjale helistas Tarasovski, esimese kõne tegi ta Kristiine Keskusest, teist korda pidime helistama juba Männikult, mille leppisime kokku kohtumiskohaks," rääkis Milišenko.

Sõitsime kohtumispaika Peugeot 306ga, mis kuulub minu tütrele. Alguses oli kokku lepitud, et kohtume Männikul, alles hiljem täpsustasime, et saame kokku sealses Neste tanklas. Jõudsime sinna lähedale kella 13 paiku. Helistasime müüjale, kes ütles, et saabub 10-15 minuti pärast. Umbes pärast seda ta jõudiski.

Karel Käärson oli pikemat kasvu ja turske kehaehitsega, kõht natuke ees. Tal oli jalas lühikesed spordipüksid, vist khaki-värvi, aga võin ka eksida. Seljas oli tal triibuline meremehesärk.

Enda autost võtsin kaasa kilekoti, milles oli püstol, summuti ja plastikrihmad. Need olid juba seatud silmuse kujule, et saaks kohe kasutada.

Nestes vaatas Tarasovski näilise ostjana auto üle. Tarasovski istus proovisõiduks auto esistmele. Mina istusin natuke aega hiljem auto tagaistmele ja ulatasin Tarasovskile kilekoti. Minu panid nad maha Peugeot juures, mille olin jätnud tankla sissesõidu juurde.

Sõitsin BMWle järgi. Auto suundus mööda Pärnu maanteelt Järvevana teele, siis Suur-Sõjamäe tänavale ja seejärel Peterburi teele. Nad sõitsid edasi Betooni tänavale, sest seal on tööstushooned ning seal teostatakse autode tehnilist ülevaatust. Sõitsime ühele platsile, mille tõkkepuu oli üles tõstetud (Peugeot`ga parkis Milišenko kinni platsi sissesõidu - toim.). Oli võimalus tekitada mulje, et sõiduk vaadatakse üle. Samas oli kellaaeg selline, kus selles kandis ei olnud kedagi võõrast.

Algne plaan nägi ette panna autoomanik mingiks ajaks kinni ja lasta vabaks hetkel, kui sõiduk hakkab minema konkreetse ostja suunas.

Tarasovski väljus autost koos Käärsoniga ja viis ta pagasniku juurde. Käärsonit auto pakiruumi viies oli Tarasovskil püstol käes.

Käärsonil seoti jalad plastikrihmadega kinni. Käed olid seotud juba autosalongis. Ma ei mäleta, kumb meist tema jalad kinni sidus. Inimene oli šokis ega rääkinud midagi. Tarasovski ütles Käärsonile, et ta pakiruumi istuks. Tõmbasime pakiruumile katte peale. Autol olid toonitud aknad, salongi sisse õuest ei näinud.

Edasi läksime Maardusse autobaasi juurde, X5 roolis oli Tarasovski, mina sõitsin oma autoga. Baasi väravate avamiseks vajalik pult oli Tarasovskil olemas. Ei tea, kuidas ta selle sai. Autod jätsime värava taha.

Maardu baasi territooriumil (aadressil Kallasmaa 1a - toim.) asus konteiner, kus hoiti kütusepaake. Alguses oli mõte, et isoleerime sõiduki juhi baasi territooriumile, paneme ta konteinerisse. Kuid konteiner ei olnud 12. juulil avatud. Tarasovski ei leidnud võtmeid üles.

See muutis meie plaani. Otsustasime viia Käärsoni linnast välja, jätta ta kuskile ilma riiete ja igasuguse võimaluseta kellegagi ühendust võtta. Konkreetsemalt oli juttu mingist kohast Tapa piirkonnas. Seal oli tühi territoorium.

Enne sinnapoole sõitma hakkamist üritas Käärson rääkida. Ta palus võtta ühendust oma direktoriga. Ta küsis, mida me tahame ja miks ta on sellisesse olukorda sattunud.

Meil ei olnud eesmärki saada tema eest lunaraha. Autoomanike kodus käimine oli algusest peale välistatud. Eesmärgiks oli auto, mitte Käärson ise.

Käärson palus, et auto konditsioneer tööle pandaks, sest salongis oli väga palav.

Sõitsime Maardust Tapa suunas, Jüri alevikust mööda (sõideti Tõõrakõrve rabasse - toim.) . Mingil hetkel sõitsime pöörasime metsa kõrvalteele. Mina jätsin oma auto tee äärde, kuna tavalise masinaga poleks sellel teel sõita saanud. Tundus, et sihtkoht oli kindel, sest me ei proovinud sisse keerata ühestki teisest kohast.

Mina läksin autost välja veidi varem enne tee lõppemist, et vajadust rahuldada. Tarasovski sõitis kuni tee lõpuni, peatus ja lülitas mootori välja.

Tarasovskil oli püstol vööl, ta tõi Käärsoni autosalongist ära ja viis vasakule põõsaste juurde. Nende varjus oli auk ning selle kõrval muld. Ei saa öelda, et auk oli äsja kaevatud, kuid muld oli veel värske. Augu põhjas oli natuke vett. Mina sellest august teadlik ei olnud.

Tarasovski lükkas Käärsoni pikali augu äärele, nii et viimane oli kuklaga tema poole. Käärson, saades aru, mis toimub, palus helistada tema direktorile. Ütles, et saame kohe 500 000 krooni. Ütlesin, et käin auto juures ja toon telefoni.

Jõudsin astuda kaks-kolm sammu, kui käis lask.

Tarasovskiga me Käärsoni ettepanekut ei arutanud. Tarasovski ütles, et raha niikuinii ei tooda ja see tekitaks vaid probleeme.

Teisel pool teed oli oja, mille juures asus labidas. Tarasovski tõi labida auto juurde.

Tõstsime Käärsoni koos auku. Ühele inimesele käinuks see üle jõu."

2010. aastal tunnistas Harju maakohus tunnistas Vitali Tarasovski süüdi ärimees Karel Käärsonilt ebaseaduslikult vabaduse võtmises, mõrvamises, röövimises, varguses, tähtsa isikliku dokumendi kuritarvitamises, tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises ning mõistis talle liitkaristuseks 20aastase vangistuse.

Tarasovskiga koos kohtu all olnud Aleksander Milišenko tunnistati süüdi ebaseaduslikus vabaduse võtmises, röövimises, varguses, kuriteo varjamises, tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises ning temale mõistis kohus liitkaristuseks 4aastase vangistuse.