Maale kolinud noore ema kaitseks: maa on see, mis toidab – miks meie Eestis oma maad ei kasuta?
Hiljuti avaldati Delfis lugu, milles maale elama asunud noore perekonna põllekandja jutustas oma kogemusest maale kolimisega ja kirjeldas probleeme, mis sellega seonduvad. Lugesin huviga ja tundsin probleemid ära. Sain aru ka motiivist, mis pere maale viis. Tundsin ära, sest mul on sama unistus.
Kolida maale. Maale, sest seal on puhtam õhk. Maale, sest seal on mu juured. Maale, sest ma tunnen, et seal on mu kodu.
Mina elan veel linnas. Ma tunnen ennast veidi nagu Leemet Juhan Kivirähki raamatus ja ma arvan, et ma pole üksi. Ma tunnen, et mind kisub südamega tagasi metsa, kuigi ma mõistusega saan aru, et ujun vastuvoolu. Minu unistusi täidab lootus. Lootus, et kunagi siiski meie rahvas võtab aru pähe.
Miks me hülgame vanad tavad? Miks me tallame oma kultuuri porri? Miks meil on häbi olla eestlased? Miks me püüame nii väga jäljendada võõraid kultuure? Miks me ei suuda mõista, et ühiskonna jätkusuutlikkus ei seisne ilusates asjades vaid mõistlikus majandamises ja ressursside juhtimises? Miks me ihkame nii väga anda ära oma iseseisvust selleks, et meeldida teistele?
Väga kurb, kuigi ootuspärane, oli näha ja lugeda ka vastukajana kirjutatud lugejakirja. See näitab selgesti, et meie ühiskond on "külastumise" tippu jõudmas. Lugu saatvad kommentaarid õnneks annavad mõista, et veel on lootust.
Nad panid meie metsa põlema, need reod. Aastaid tagasi, kui vabadus sai kätte võideldud, hakkasid endised kommunistid ja "kommunistid" vabariiklaste ja "vabariiklastega" kõigi Eestimaa vähegi väärtuslikumate omandite pärast kaklema.
Esialgu jäi suur osa pirukast uue Vabariigi kätte, aga pärast pikki aastaid lobitööd, rahva lollitamist ja poliitbroilerite demagoogilist ajupesu, on see pirukas nüüdseks ilmselt juba lõplikult "omameeste" räpaste käekeste poolt põhjatuisse taskuteisse topitud ja mööda ilma laiali kantud.
Vähe on seda maakest alles meil ja vähe on iseseisvust. Ma loodan siiralt, et rahvale jõuab mõistus pähe vähemalt varem kui ameeriklastel või venelastel, aga eks lootus on lollide lohutus.
Maa on see, mis toidab. See lause tuleks kirjutada igale piimapakile ja leivakotile ning iga lihaleti kohale. Suurelt.
Miks me ei kasuta oma maad? Miks peetakse mõistlikuks lasta näiteks meie piim kopikate eest Leetu müüa, et nood rasvast punnis nägudega ärimeeste nime all tuntud kaabakad saaksid selle sama piima meie rahvale vaheltkasuga maha müüa? Miks riik ise seda raha ei taha?
Miks Eesti keskmine väike põllupidaja saab igal sammul bürokraatiat maitsta, samas kui suured vabrikud ülbelt laiutavad, turgu solgivad ja rahva raha välismaale tassivad? Ja kõige olulisem: miks on terve meie ühiskonnakorraldus suunatud noorte maalt eemale hirmutamiseks? Kellele see kasulik on? Milleks?
Ma loodan siiski, et kriitiline osa Eesti rahvast ärkab ometi. Ma loodan, et me märkame juba, et see, mis toimub üle maailma, on jõudmas ka meie kodulävele. Meil, ma loodan, on veel võimalus kõike muuta ja ajaloorattale õige suund anda, nagu soovis Ivan Orav.
Ma loodan, et peagi julgeb see kriitiline hulk rahvast püsti tõusta, suu lahti teha ja öelda, millist Eestit meie tahtsime.
