Mees rääkis, et enne Donbassi sündmusi jõudis ta GRU erivägedes teenida vaid umbes pool aastat. Veidi enne operatsiooni algust Ukraina territooriumil viidi nad piiri lähedale. Baseerusid 20 kilomeetri kaugusel piirist ettekäändel, et algavad üleüldised õppused. Lisaks erivägedele olid seal õhudessantväed, jalavägi ja raketiväed ning kõik hakkasid oma territooriumil treenima. Kui saabus aeg ülesandeid täita, öeldi lihtsalt, et tuleb üle piiri sõita, vahendab Spektr.

Mingit erilist salastamist mehe sõnul ei olnud. Kogu juuni istuti niisama, aga millalgi alates juulist anti reaalsed lahinguülesanded.

Täpset informatsiooni selliste operatsioonide kohta jagatakse ainult vanemohvitseridele, lihtsõdurid saavad lihtsalt käsu, et kell 4 sõidame välja, pange asjad kokku.

Eriüksuslase sõnul sõideti alati välja ainult öösel tendiga kaetud KamAZ-idega. Ukrainas sõideti ilma tuledeta, tuldi kiiresti autodelt maha, liiguti vaikselt ning pimedas võtsid nad vastu mässulised, kes juhtisid nad ette määratud kvadraati, kus nad oma ülesande täitsid. Mingeid dokumente venemaalased kaasa ei võtnud ja eraldusmärke neil ei olnud.

GRU-lastele öeldi, et kui nende pihta tuli avatakse, on vastu tulistamine äärmiselt ebasoovitav, sest maha jäävad padrunikestad.

Esimene ülesanne anti spetsnaz'lastele niisiis juulis. Ülesanne oli vallutada kontrollpunkt, mis oli strateegiliselt tähtis.

Kõigepealt pidi tulistatama raketiheitjatest Grad Vene poolelt, ilma piiri ületamata. Nad pidid vastast tabama, pärast mida pidid kohale minema GRU eriväelased ja kindlustama positsioonid, kuni tulevad KamAZ-idel kohale mässulised. Siis vahetatakse kohad, mässulised võtavad kaitse üle ja kõik. Pärast väidetakse, et mässulised tegid kõik ise.

Gradid tulistasid aga vale kvadraati. GRU-lastele anti vastulöök ega lastud naasta.

Spetsnaz'lastele oli enne mingite luureandmete järgi räägitud, et kontrollpunkti taga on rahumeelsed elanikud, lähedal oli mingi väike asula. Kui sihikule satuvad rahumeelsed elanikud, tuli ka nende pihta tulistada.

Mehe sõnul sai ta sellest moraalist mõistusega aru. „Tapa tuhat, aga päästa miljon.“ Kui keegi oleks Vene eriväelased avastanud, oleks hakatud rääkima, et seal tegutseb Vene spetsnaz.

Spektrile rääkinud eriväelane tegutses minöörina. Ta pidi lõhkekehi kahjutuks tegema või kohale paigutama.

Mees väidab, et Ukrainas olid ka Ameerika väed, mitte mingid palgasõdurid, vaid puhtad Ameerika sõdurid, mis oli kõigile teada.

Vangidel olid venemaalase väitel USA vintpüssid, USA padrunid ja USA toidupakid. Lisaks USA vorm. Ameeriklasi endid mees siiski oma silmaga ei elusalt ega surnult ei näinud.

Kaotusi eriväelase sõnul oli. Nende brigaadis oli neid üks, 25. juulil. See oli šokk, sest tunti ennast surematutena.

Ühel korral hukkus korraga kaheksa miinipildurit. Lasid miini miinipildujasse, see aga ei lennanud välja. Nad lasid kohe teise miini järele, mille peale miinipilduja õhku lendas. Hiljem oli neid raske kokku korjata.

Ise sattus mees samuti tule alla millalgi juuli 20. kuupäevadel. Ukraina positsioonidelt lendasid miinid ja see oli hirmus.

Kui oli erakorraline olukord, lendasid Vene helikopterid eriväelase arvates Ukraina territooriumile. Vene poolel probleeme lennuväega ei ole, välibaasis on alati kolm lahingukopterit, mis võivad igaüks 15 inimest pardale võtta.

Üks venemaalane jäi ukrainlaste kuulipildujatule alla ja kodus matustel öeldi, et „teie poeg suri ebaõige ümberkäimise tõttu kuulipildujaga“. Seega tulistas iseennast.

Vene eriväelane suhtles ka mõnede mässulistega. Mõned olid nagu Donetski oblastist, teised Luganski oblastist ja kolmandad hoopis Venemaalt pärit. Oli erinevaid inimesi. Kaotused oli nende hulgas lihtsalt pöörased, märgib GRU-lane.

Venemaalase arvates on kõik mässulised peast segi ja ta ei tea, mis neid motiveerib. Nad ei saa halba raha, aga neile makstakse suremise eest.

Vene eriväelane kardab enda sõnul ise väga eelkõige invaliidiks jäämist. Kui ta peaks näiteks jala kaotama, lubab enese kohe maha lasta või paluda, et ta tapetaks.