Heidy Purga: kellele pärandada Tanel Padar?
Olen muusika ja selle vahendamisega läbi erinevate ettevõtmiste tegelenud ligi 20 aastat. Palju on arutatud, mis proportsioonis peaksid raadiokanalid mängima eestikeelset – või vähemalt Eesti artistide – muusikat. Eriti teravalt on sellel teemal kritiseeritud just rahvusringhäälingu kanaleid. See teema pole kõneaineks vaid meie riigis. Meie Skandinaavia naabrid tunnevad samuti muret oma keele säilimise pärast ning erinevaid kvoote on kehtestatud ka riikides, kus rahvastiku kestmine pole kindlasti põletavaks probleemiks.
Positiivne on see, et kõik meie populaarsemad raadiojaamad on olnud koostööaltid pühendades olulise osa eetriajast Eesti muusikale ning rahvusringhääling panustab täiendavalt läbi uute artistide toetamise. Kokkuvõttes aitab see taasluua meie kultuuripärandit – Virmalised, Ruja, Tõnis Mägi ja Silvi Vrait olid omal ajal samamoodi popikoonid nagu seda on täna Ewert, Ines, Elephants, Chalice või Tanel Padar.
Siit jõuame suurema ja olulisema küsimuseni: kellele me seda pärandit loome ja pärandame? Laulva revolutsiooni ajal sündinutest on kasvanud uus põlvkond, kelle olemasolu, pealehakkamine ja värske mõtlemine on tuntav igas eluvaldkonnas, muusikast poliitikani. Küsimus on nüüd selles, kuidas toetada noort põlvkonda uue generatsiooni loomisel ning kasvatamisel, jäämata ootama järgmist ühiskondlikku šokki.
Pereplaneerimine oli toona küll mu viimane mure, kuid mäletan eredalt kümnenditaguseid diskussioone vanemapalga ümber, kus seda muuhulgas üritati tembeldada populistlikuks valimislubaduseks. Toonasele kriitikale vaatamata võime tänaseks nõustuda, et demograafilise meetmena on vanemapalk end tänaseks igati õigustanud – 2010. aastal oli meie iive korraks isegi positiivne. Kuid nagu meeldib täna öelda paljudele: mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi.
Ühest küljest on aeglustuv sündivus põhjustatud kaasaja mentaliteedist, kus reisimine ja karjäär on paljude noorte peamiseks ambitsiooniks ja tõukejõuks. Teisalt tasub arvestada, et laulva revolutsiooni sünnibuumile järgnesid 1990ndad, mil sündivus oli eriti madal ning lähiaastatel alustavad ka nemad pere loomist. Statistikaameti prognoos näitab, et meie rahvaarv võib nii loomuliku iibe kui väljarände tõttu lähikümnenditel väheneda 125 000 inimese võrra. Aeg on leida uusi lahendusi, mis annaksid iibele tõuke ning moodustaksidparema tugisüsteemi just suurema pere loomiseks.
Vajadus täiendava toetuse järele pole õhust võetud ettekääne valimislubaduste jagamiseks – tõsiasja, et kolmas laps jääb sündimata eelkõige majanduslikel kaalutlustel, kinnitavad nii eksperdid kui ka mu isiklik kogemus tutvusringkonna pinnalt. Ja ei tasu oma arusaama lapsetoetusest piirata „toimetuleku“ tagamisega. 300-eurone lapsetoetus on eelkõige lahendus peredele, kellel jääb kolmanda lapse planeerimine raha taha, kuid ühtlasi loob see emale võimaluse teiste laste kõrvalt tööle asuda ning jagada lapse kasvatamine isa- ja emapuhkuse vahel.
Vaadates asjale eraettevõtja seisukohast, võivad laste kõrvalt tööle asujad areneda oluliselt paremateks ajaplaneerijateks ning pühendunumateks töötajateks. Täiendav toetus annab ka parema turvavõrgu näiteks alustamaks lapsekasvatamise kõrvalt ettevõtlusega, toimides nõnda mitmetasandiliselt. Iga meede, mis annab peredele kindlustunnet on meie ühiskonnas hädavajalik.
Loomulikult ei saa olla peaküsimuseks ema või isa võimalikult kiire tööle naasemine või uute ettevõtete tekkimine. Need on lihtsalt võimalikud positiivsed kõrvalmõjud. Nõustun siinkohal erakonnakaaslase, peaminister Taavi Rõivasega, kelle sõnul on hoitud ja kasvatatud järelkasv julgeoleku küsimus nii meie rahva kui kultuuri säilimise seisukohast. Olles missioonitundega panustanud meie kultuuri säilimisse soovin, et oleks (ja saaks juurde), kelle jaoks seda säilitada.
Lõppkokkuvõttes ei ole oluline see, kas Eesti Laulul või Eurovisioonil lauldakse eesti või inglise keeles. Oluline on see, et 50, 100 ja 200 aasta pärast oleks keegi, kes mõistab ja hoomab meie kultuuri, keelt ja ajalugu. Selge see, et väikerahva puhul peab selleks riik andma lisatõuke, praegusel juhul siis majandusliku. Kui selleks tuleb leida raha ebatervislike või keskkonnakahjulike tegevuste maksustamisest, siis olgu pealegi.
