Eks ikka viidates mingile õppematerjalile, mis minu arust oli tühi vaev ja vaimu närimine. Aga siiski, hakkama ma sain. Tänan kõiki õpetajaid ja siiani näen aeg-ajalt unes, kuidas istun just 11. klassis, tagapingis nagu ikka, ja mõtlen, et küll on tore, sest üks aasta on veel jäänud selles toredas koolis ja selles vapustavas seltskonnas viibida. Kuidas see siis nii läks?

Algklassides kiituskirjad, põhikoolis neljad-viied. Ainult paar korda olid üleval ohumärgid, et saan tunnistusele kolme, aga siis see juhtus... Keskkoolis saingi esimese kolme ja esimene reaktsioon oli selline, et tahaks kellelegi kallale minna või hoopis nutta.

Kuidagi sain sellest üle ja neid tuli kogu kooliaja peale kokku neli tükki. Mina – kindel nelja-viieline ja maakonna matemaatika olümpiaadi võitja, saan tunnistusele mingi kolme?! Üleolev põlgus kaua ei kestnud, sest mõistsin, et minu töökuse ja andekuse sümbioos ei saa mitte kõikides ainetes "väga heaga" lõppeda.

Tuleb teha valikud

Ei teinud ma neid valikuid teadlikult, kuid nii see välja kujunes, et lemmikained, millele palju energiat kulutasin, olid järgmised: võõrkeeled, matemaatika, ja eesti keele see osa, mis hõlmas kirjandite kirjutamist. Neid kodutöid tegin mõnuga ja rohkemgi kui vaja, eriti, mis keeli puudutab. Tuupisin sõnu. Minu arust ongi võõrkeele sõnavara ainuke asi, mida on mõtet tuupida.

Enamik on siiani peas, aga ma olin fanaatik: mälu ei haaranud uusi sõnu hästi, tegin sõnalipikuid ja lappasin seda pakki nii kaua, kuni pähe kulusid. Lipikud on siiani alles, terve hunnik, ja võin varanduse peale kihla vedada, et vähemalt pooli mäletan.

Aga muud ained? Tegin ainult nii palju kui vaja, kuidagi pinnapealselt, isegi vastumeelselt – pole siis ime, et mõni kolm tunnistusele jõudis. Käisin vähemalt kolm korda nädalas trennis ka – see oli mulle väga tähtis. Kuidas ma siis ikkagi jõudsin? Teatud perioodil sai trenni tehtud isegi kaks korda päevas: nii enne kui ka pärast kooli.

Hobi või harrastus peab olema

Klassijuhataja küsis minult: "Kui sul on valida õppimise ja treeningu vahel, siis sa valid kindlasti treeningu, on nii?" Ja oligi täpselt nii: mõni kodutöö sai tehtud üle jala või jäi üldse tegemata, aga treeningud jäid vahele üliharva.

Mina olin kergejõustiklane, enamik klassivendadest olid korvpallurid. Kes ei teinud sporti, käis kas koorilaulus, rahvatantsus, kunstiringis või muusikakoolis – ilma hobita polnud keegi. Aga hobi – millegi harrastamine, mis ei peagi andma muud kui head vaimset olemist ja füüsilist toonust – see peab olema – see kompenseerib muust tegevusest tekkinud stressi.

Mõni peab selleks tantsima, mõni laulma, teine maalima või kitarri tinistama, aga mõni rassima jõusaalis, harrastama joogavõimlemist või jooksma. Mina jooksen siiamaani. Niisiis: kõva trenn, õppimine, söömine ja magamine. Kas see oligi kõik? Aga pidutsemine?

Igaüks ei peagi lõpetama keskkooli kuldmedaliga

Pidu ja alkoholi tarbimist oli ainult n-ö koolipidude ajal ja need olid umbes üks kord kuus. Kuna mul oli pärast joomist alati väga paha olla, siis see kuu aega oli paras paus. Nendel üksikutel päevadel, millest pool kulus oksendamisele ja peavaludes oigamisele, mõtlesin, et kas ma olen täitsa loll või – praegu võiks sõnu õppida või trenni teha, aga mina põen...

Valikuid on tõesti vaja hakata tegema juba koolipõlves, sest väga vähesed meie seast on nii võimekad, et suudavad keskkooli lõpetada möödaminnes kuldmedaliga, treenida kuus korda nädalas, tulla mitmekordseks Eesti meistriks ja lõpuaktusel dirigeerida oma esimest sümfooniat.

Küll aga peituvad igas inimeses mingid anded: kellest saab hea arst, kellest pottsepp või kaugsõidu autojuht, kellest õpetaja, kellest insener. Tähtis on vaid inimese rõõm tehtud tööst ja selle eest saadud tasust. Rahast mööda ei pääse, aga selle teenimiseks nii, et ennast ära ei katkesta või hulluks ei aja, peab midagi hästi oskama.