Hiljuti kirjutas Kelly Grossthal Postimehe arvamusartiklis, et pehmo on uus seksikas ning tõi välja erinevaid statistilisi näiteid sellest, et meil on üsna pehmovaba ühiskond, sest üldiselt on kuritegude arv viimasel kümnel aastal langenud, kuid isikuvastaste kuritegude hulk kasvanud.

Aasta isaks valitud doktor Ralf Allikvee ütles, et mehi pehmodeks kasvatades saavad neist vaimsed invaliidid. Allikvee sõnul peaks mees oskama enda eest seista, ning kui vaja, ka vastu hambaid panema.

Kui Grossthal igatseb pehmoühiskonda, siis Allikvee ühiskonda, kus mehed pehmod poleks. Eks mees ja naine näevadki maailma erinevalt, kuid tegelikult on neil mõlemal õigus.

Mees peab olema pehmo, ei tohi naise ega laste vastu kätt tõsta, peab hindama sõprust, armastust ja truudust. Kuid mees peab olema ka macho – seisma iseenda, oma kodu ja perekonna eest, olema valmis oma riigi eest rindele minema kui vaja.

Pehmoks ja machoks olemiseks on oma aeg ja koht. Me ei saada ju olümpiamängudele pehmosid, kes kardavad vastaseid ja halba ilma. Sinna minnes peab ikka macho olema ja see sõltub palju ka kasvatusest. Kuid oma pere ja sõprade juures olles lülitatakse macho-olek välja, vastasel juhul tekivad perekonnas pinged ja sõbrad ei taha enam suhelda.

Seetõttu tuleks lapsi kasvatada nii, et neist saaks hoolivad inimesed, kuid mitte allaandjad. Et neist saaks sotsiaalselt vastutustundlikud, kuid mitte ärahirmutatud indiviidid.

Tõeline mees pole musklisse aetud macho, kes annab kõigile kere peale ja keda kõik peavad kartma. Tõeline mees on eelkõige moraalselt julge, valmis ütlema ei halbadele asjadele ja olema teiste suhtes kaastundlik. Moraalne julgus on tänapäeval isegi haruldasem kui vaprus lahinguväljal.