Nooremad ei pruugi teada, aga nõukaajal tuli selleks, et pääseda ujumis- või veepallitrenni, kõigepealt tuua nahaarstilt vastav tõend, et ei põe küünte või varvastevahelist seenhaigust. Neil, kes tulid lihtsalt korraks ujuma või sauna koos ujula kasutamisega, tuli enne pileti ostmist näidata end basseini juures töötavale medõele, alles siis müüdi pilet.

Medõde kontrollis pisteliselt pesuruumist duši alt basseini suunduvaid inimesi – hõõrus sõrmega kõrva ja rangluu juurest kaela ning hüppeliigest – kui nendest kohtadest rullus lahtist nahka, siis saadeti tagasi pesema. Trenniskäijaid aga trahviti selleks korraks koju saatmisega!

Treenerid käisid perioodiliselt pesuruumis vaatamas, et nende hoolealused peseksid ikka hoolikalt ja ilma ujumisriieteta.

Miks ma nüüd järsku selle teema tõstatasin? Tegelikult see vimm haudus minus juba ammu-ammu, lihtsalt varem ei tulnud selle peale, et siin Delfis seda esile tuua – ehk õnnestub kas või ühe inimese südametunnistusele koputada. Täna ma ei näinud vee all ujudes oma väljasirutatud käe sõrmeotsi! Nõukaajal poleks nii hägusesse vette ujuma lubatudki!

Hea lugeja, kas jagad kirjutaja muret meie spaade, ujulate ja saunade hügieeni pärast? Jaga oma arvamust aadressil rahvahaal@delfi.ee või kommentaariumis!