Lugeja: varsti 80 turjal, kuid ikka mäletan oma kooliajast hinge läinud kiusamisjuhtumeid
Minu kooliaeg algas aastal 1943. Kool asus kodust mõne kilomeetri kaugusel, kuhu läksin hommikuti jalgsi. Koolis meile tookord süüa ei valmistatud ja ema pani igal hommikul võileiva kaasa. Mäletan, et olin juba mõned nädalad koolis käinud, kui ühel päeval söögipausi ajal pakkisin oma toidumoona lahti ja tahtsin asuda sööma. Üks pikemat kasvu teise klassi poiss astus ülbelt minu juurde ja tõmbas mul leiva käest. Olin temast väiksem, veel üsna arglik ja ei julgenud vastu hakata, ainult vihapisarad tulid silma, sest olukord tundus tookord nii ülekohtune. Pidin terve pika päeva tühja kõhuga leppima.
Samal päeval juhtus õpetaja mind matemaatika tunnis küsima. Sain vastuse eest halva hinde ning mäletan, et õpetaja oli minu peale päris pahane ja nõudis, et oleksin tunnis tähelepanelikum.
Õhtul koju jõudes rääkisin pisarsilmil koolis toimunust isale ja emale. Julgesin kurta, et üks külapoiss kiusas ja õpetaja ka veel. Isa rahustas mind ja ütles tookord kuldsed sõnad, et õpetajapoolne nõudlikkus ei ole kiusamine – et õpetaja õpetab, küsib ja nõuab selleks, et laps targemaks saaks ja nõutud ülesanded kodus selgeks õpiks, aga külapoisi Ilmari tegu võib küll kiusamiseks nimetada.
Mäletan, et mu ema sekkus sel hetkel meie jutuajamisse ja selgitas, et sellel kiusamisel on omad põhjused, miks see poiss teise lapse võileiva ära võttis. Tal oli nälg. Ema rääkis, et poiss on pärit suurest perest, kus elatakse üsna vaeselt. See oligi raske aeg, sõjaaeg, ja paljudes peredes oli vaesus.
Kui mainisin veel vanematele, et oleksin tahtnud sellele poisile virutada, ütles isa, et ära pea viha – nüüd sa tead põhjust, miks ta sinu toidu ära sõi – anna talle andeks. Ema mainis lihtsalt, et küll me saame hakkama – ütle Ilmarile, et sa saad aru, et tal on kõht tühi, ja jaga seda, mis sul endal on.
Järgmisel päeval koolis leivakotti avades leidsin, et ema oli pannud rohkem toitu kaasa. Mõistsin, et ta oli arvestanud ka Ilmariga. Naeratasin, astusin ise kiusaja juurde ja pakkusin talle kodust kaasa pandud toidupoolist. Selle peale oli poiss üsna kohmetunud, püüdis midagi vabandada ja võttis leiva vastu.
Sestpeale me ei tülitsenud enam ja minu viha oli justkui peoga pühitud. Ka matemaatika tunnis tundsin end palju enesekindlama ja julgemana. Vastasin sama osa uuesti ja sain hea hinde. Ütlesin õpetajale, et vahel ma ei saa kõigest päris hästi aru, kuigi õpetaja õpetab hästi. Mäletan õpetaja heatahtlikku reaktsiooni, kui ta naeratades vastas, et kui kohe kõigest aru ei saa, võib alati tulla küsima ja ta seletab õpitava uuesti üle.
Tookord oli meid klassis vaid kümmekond last ja õpetaja seletaski alati individuaalselt, kui selleks vajadus oli. Minu usaldus kaasõpilaste ja õpetajate vastu sai tookord taastatud tänu mu mõistvatele ja heatahtlikele vanematele. Mõtlen siiani kõigist nendest inimestest suure austuse ja lugupidamisega.
Seoses Viljandis toimunuga tundsin, et pean oma mälestused paberile panema. Elus tuleb ikka ette inimestevahelisi eriarvamusi, huvide konflikte, isegi olukordi, kus õigluse mõiste on mitut moodi tõlgendatav, kuid probleeme ei saa lahendada vihkamise ja kättemaksuga. Teise inimese eluküünla kustutamist ei õigusta miski. Minu poolt sügav kaastunne õpetaja Ene Sarapi lähedastele, kolleegidele ja õpilastele.
Ka minu tütar on olnud koolis õpetaja juba üle kolmekümne aasta. Praegu tundub olevat suhtumine pedagoogidesse ja õppimisse teistsugune kui aastakümneid tagasi. Tean ja näen, et temagi teeb oma tööd hingega, kuid vahel kurvastan koos temaga, kui kuulen, et leidub mõni lapsevanem, kel puudub usaldus õpetaja vastu ja kes arvab, et õpetaja on liiga range, kuri või nõudlik.
Olgem ausad: nii palju kui õpetaja nõuab, nii palju ka viitsitakse õppida. Nõudlikkus käib õpetaja töö juurde. Õpetaja on ka see inimene, kes näeb õpilase võimeid ja arenguvõimalusi ning ärgitab just oma nõudlikkusega lapsi rohkem tööd tegema.
Kogu eelnenud loo mõte on aga see, et kõik lapse väärtushinnangud, suhtumine kaasinimestesse ning mõistmis- ja empaatiavõime saavad alguse kodust ja vanemate eeskujust.
