Tiina Kangro on Omastehooldajate Liidu juhina ning ennekõike seda valdkonda kajastava ajakirjanikuna inimene, kelle seisukohad lähevad paljudele erivajadustega inimestele korda. Seepärast pean reageerima pr. Kangro artiklile (Tiina Kangro: töövõimereformi vead tuleb kinni maksta Eesti töötajatel), sest seal esitatakse põhimõttelisi väärväiteid, mis on aidanud tekitada töövõimereformi osas valesid ettekujutusi.

Esimene valeväide. Tiina Kangro väidab, et “Nüüd tahetakse aga viia töötukassa alla ka töövõimetutega tegelemine, kõigi saja tuhande inimese töövõime ekspertiisid, abi- ja põetusvahendite vajaduse tuvastamine”.

See on vale. Kui inimesel on tuvastatud töövõime puudumine, siis tegeleb temaga ikka peamiselt Sotsiaalkindlustusamet, näiteks sotsiaalse rehabilitatsioonile pääseb inimene Sotsiaalkindlustusameti kaudu. Samuti, pr Kangro väidab igal sammul, et Töötukassa saab enda vastutada kõik, 100 000 töövõimetuspensionäri. Ilmselgelt ei ole ka see tõsi. Abivahendite vajaduse hindab pere- või eriarst või rehabilitatsioonimeeskond, kuid Töötukassa teeb täpsustava hinnangu osalise töövõimega isikute puhul vajaliku komponendi (näiteks funktsionaalsuse) osas.

Teine valeväide. Tiina Kangro väidab, et “Reformikava aga ei näe ette uusi mehhanisme, kuidas hoolekandemeetmed muutuksid tõhusamaks “ ning et ”võrreldes praeguse töövõimetuspensioniga uus töövõimetoetus sellele sihtgrupile väheneb.” 

See pole tõsi. Tööalast rehabilitatsiooni hakkab saama suurem hulk inimesi ja samaaegselt muudetakse ka sotsiaalsele rehabilitatsiooniteenusele pääsemise põhimõtteid - hakkab toimuma eelhindamine ning väheneb rehabilitatsioonimeeskonna suurus, mis võimaldab pakkuda kiiremat ja paremat teenust. Samuti saab inimene senisest paindlikumalt valida teenusepakkujate vahel.
Lisaks paraneb abivahendite kättesaadavus, pakume suuremale hulgale inimestele kaitstud töö vormis töötamise võimalust ning toetame kohalike omavalitsuste teenuste arendamist ja nende osutamist.

Samuti ei vasta tõele, et võrreldes praeguse töövõimetuspensioniga uus töövõimetoetus kogu sihtgrupile väheneb. Illustratsiooniks lisame joonise, mis tõestab, et nii tänase 100% kui 40% töövõimetusega inimese keskmine töövõimetuspension on hetkel väiksem kui uue töövõimetoetuse suurus. Kui 40% töövõimetusega inimese keskmine pension on hetkel 141,20€, siis toetuse suuruseks on kavandatud 180€. 100% töövõimetusega inimeste keskmine pension on hetkel 272,68€ ja uue toetuse suuruseks on planeeritud 320€. Kus on siin vähenemine?

Oluline on tähele panna, et töövõimetuspensioni suurus säilitatakse kõigil neil, kellel töövõimetus hetkel määratud kauemaks kui 2 aastat.

Räägime selle toetuse vähenemise teema veel ka detailides uuesti üle. Toetussumma ei saa väheneda mingil juhul enne, kui vähenenud töövõimega inimese sissetulek on vähemal 960 eurot, mis on sisuliselt Eesti keskmine palk. See oli ka puuetega inimeste organisatsioonide enda ettepanek. 

Kuidas selgub toetuse suurus? Mitte kõik ei saa vähe nagu on täna, vaid toetus tõesti on individuaalne. Hindamise tulemusel selgub, kas inimene on töövõimeline, on ta töövõimeline osaliselt või töövõime puudub. Osaline töövõime tähendab, et inimesele pakutakse talle vajalikke ja sobivaid teenuseid ja abivahendeid ning otsitakse talle kõige paremini sobivat töökohta. Ka tema tulevasele tööandjale pakutakse vajalikke teenuseid ja nõu. Inimesele makstakse toetust 180 eurot. Puuduv töövõime tähendab, et inimene ei pea osalema tööturul, aga ta võib seda teha. Kui inimene seda soovib, osutatakse talle kõiki vajalikke teenuseid. Inimesele makstakse toetust 320 eurot – see toetus on suurem kui tänane keskmine, ehk et puuduva töövõime korral saab inimene rohkem toetust. Kui osalise töövõimega inimene käib tööl, sõltub tema toetuse täpne suurus sellest, kui suur on ta palk.

Puuetega inimeste organisatsioonide ettepanekul tõusis piir 960 euroni (varasemalt 641 eurolt), alates millest toetussumma eurohaaval vähenema hakkab. Kui vaadata, kui palju praegu töötavad töövõimetuspensionärid teenivad, siis valdav enamus teenib kuus kuni 560 eurot. Toetus on kahtlemata väga oluline, mis aitab paremini toime tulla.

Kolmas valeväide. Kangro väidab, et “Ka võimalus saada rehabilitatsiooni tõmbub koomale just suuremate probleemidega inimeste jaoks”.

See on mitte ainult väär, vaid tegelikkus on täpselt 100% vastupidine – rehabilitatsiooni teenust hakatakse saama senisest oluliselt kiiremini ja oluliselt rohkemate inimeste poolt! Rehabilitatsioon on tervisekahjustustega inimestele väga oluline teenus. Kui inimese tervis halveneb või on juhtunud õnnetus, siis vajab ta võimalikult kiiresti abi, mis võimaldaks tal paremini toime tulla. Kui täna tuleb oodata puude määramist, mis on aeganõudev protsess, siis reformi käivitumisel saab inimene abi kiiremini. Tööalast rehabilitatsiooni hakkab inimene saama esimesel võimalusel ja sotsiaalset, igapäevatoimingutega toimetulekuks vajalikku peale eelhindamise läbimist ilma puude raskusastme määramiseta. See tähendab, et rehabilitatsiooni hakkavad inimesed saama mitte üksnes kiiremini, vaid abi hakkab saama oluliselt rohkem inimesi kui seni.

Lisaks tulevad tööalase rehabilitatsiooniteenuse osutamiseks täiendavad vahendid ESF-st ja samal ajal sotsiaalsele rehabilitatsioonile jääb seni kehtinud eelarve, seda ei vähendata. Seega on põhjust loota, et rehabilitatsioontervikuna (nii tööalast kui sotsiaalset) muutub kättesaadavamaks.
Rõhutan veelkord, Sotsiaalministeerium on valmistanud töövõimereformi ette parimas usus ja teadmises, et see muudatus aitab inimestel senisest paremini toime tulla.  

Kokkuvõtvalt, me oleme kavandanud hulga muutuseid, millel on üks eesmärk – aidata inimestel paremini toime tulla. Kindlasti on lahendusteid erinevaid ja arvamusi selles osas vastakaid. Kindlasti on veel väga palju olulisi küsimusi, kus oodatakse senisest paremaid lahendusi. Kuid see ei anna õigustust sellele, et lahenduste otsimise ja konstruktiivse dialoogi asemel tekitame me inimestes tarbetut segadust ja paanikat.