Juku-Kalle Raid: Venemaa propaganda ehk mürgine vesi ja näljased ameeriklased
Viimases KesKus'i numbris kirjeldab Juku-Kalle Raid Venemaa propagandavõtteid ja imestab kerguse üle, millega sealmail aina uusi riiklikke valesid massidesse süstitakse.
Gruusia sõja järel, 2008. aastal, Venemaal viibides nägin „dokumentaalfilmi", kus põhjendati, miks Venemaal enam Borjomi mineraalvett ei müüda. Kogu muu atribuutika kõrval, mis kõneles NATO fašistidest, Gruusia võimurite agressioonist oma rahva kallal ja koosnes küllalt harjumuspärastest hüüatustest, torkas ootamatu plaksuga kõrva mingi kentsaka „teadlaste komitee" väide, et Borjomi vesi on tegelikult mürgine ning selle tarbimine lihtsalt tapab aeglaselt õigeusklikke Vene kodanikke.
Sealjuures trükiti kogu see jama ära juba järgmistel päevadel suures osas ajalehtedest ja seda „uut infot" pasundas tund-tunnilt raadio. Mis aga kõige rohkem hämmastas, oli see, kui kiiresti taoline jama vene inimese poolt omaks tunnistati.
Varsti võis sama juttu kuulata juba turul, raamatupoes ja baarides, sealjuures polnud enamik mürgitamisteooria levitajatest kaugeltki iroonilised. Ning keegi ei paistnud küsivat, et mille kuradi pärast me kõik need aastakümned siis grusiinide mürgitatud vett jõime. „Uus teave" lihtsalt võeti kohe üle. Borjomi kadus müügilt.
Ent möödus aastake või veidi rohkem ning - ennäe! - suhted Gruusiaga rahunesid, Saakašvili hääletati Gruusias maha, asemele sai Venemaaga avatud suhetest pajatav Ivanišvili ning - oh imet! - ühtäkki oli Venemaa poelettidel taas Gruusia mürgivedelik. Ja jälle ei esitatud küsimusi ei ajakirjanduses ega mujal.
Mõtlesin toona, et see on küll väga hull olukord ühiskonnaliikmete peades, kui iga uus kampaania võetakse vastu hurraaga ning vajaduse korral sellest sama lihtsalt ka loobutakse. Oli mürgine, enam ei ole. Küll vastutavad seltsimehed juba teavad.
Aasta enne Gruusia sõda sattusin Putini toonase massilise noorsooliikumise Naši (eesti keeles „Meie omad") paari kontorisse ning treeninglaagritesse. Tegu oli noorsoole padupatriotismi ja „fašismivastast sõda" õpetavad nädalased laagrid kõikjal Venemaal, mis päädisid igal aastal parimate kokkutulekuga Seligeri järve ääres Moskva oblastis. Ka sealne ajupesu oli muljetavaldav ja oma põhjalikkuses jahmatav.
Naši oli muidu pioneeriorganisatsiooni meenutav moodustis, ainult et märksa radikaalsem ja sõjaväelisem. Sellised võisid pioneerid olla stalinistlikel koledatel 30-ndatel, kui iga punarätti kandva noore ideaaliks oli vaenlase spiooni või imperialisti paljastamine, parem, kui selleks osutus veel Pavlik Morozovi eeskujul oma isa või mõni muu lähedane sugulane.
Pioneerijuhtide asemel toimetasid Naši struktuuride juhtidena sõjaväelaslikult „komissarideks" kutsutud asjamehed ja -naised. Ning situatsiooniga kursis olijad mäletavad kindlasti, kuidas organisatsioon vaenas Vene teisitimõtlejaid ja -kirjutajaid, kuidas neile tappa anti ning kuidas lõppude lõpuks 2008. aastal samad noored ka Briti suursaadikut või pärast pronksiööd Eesti saatkonda piirasid. Toona meie suursaadikuna töötavale Marina Kaljurannale oli see ilmselt päris kole kogemus.
Naši kontorist Moskvas panin toona pihta kilekotitäie õppepropaganda brošüüre, mis olid trükitud komissaridele ning mis sisaldasid kõikvõimalikke nõkse, mil moel vene noori Naši organisatsiooni pöörata. Õpetati korraldama massiaktsioone, fašisti ära tundma, moodustama löögirusikaid, mõisteti karmilt hukka kõik, kes eelistavad Vene sõjaväele ülikooli, hõigati välja Vladimir Putini vankumatut kangelaslikkust ning jagati ka näpunäiteid, kui ohtlik on Venemaale kogu muu maailm. „Ameeriklased tulevad siia toidu järele. Varem või hiljem. Nad ei saa mitte tulla," kuulutas üks brošüür näljase Lääne ühiskonna plaane.
Neis 2007. aasta trükistes olid peamised „pahad" USA ja Gruusia (muide, Gruusia oli paha juba aasta enne sõda), aga neil lehekülgedel näeme ka reeturlikku Baltikumi, otse loomulikult ka Ukraina separatiste ning mitmelt pildilt vaatab vastu kangelassümbol ehk pronkssõdur Tallinnas. Vahepeal aeti organisatsioon Naši laiali, ent siililegi on selge, et kõik väljatöötatud struktuurid olid elujõulised ning valmis esimese sõna peale uuesti aktiveeruma.
Tõstsin need brošüürid nüüd, seitse aastat hiljem, kapist välja ja avastasin, et toonasest noortepropagandast, mis sel ajal veel paljudele venemaalastele napakas, totter, ülepingutatud ja lihtsalt haige näis, on saanud riigi ametlik välispoliitika ning - nagu mürgise Borjomi veegagi juhtus - usub kogu juttu enamus Vene kodanikest. Üle 80 protsendi, kui uuringuid lugeda. Kõige hullematest luuludest, millega noori töödeldi, on ootamatult saanud absolutistlik ning jumalik tõde, mida mitte keegi enam ei vaidlusta.
Kogu selle asja juurde käib üks kurb nüanss mitte ainult nüüdseks küllaltki ehmunud läänemaailmale, vaid ka venelaste enda jaoks. Ei maksa kunagi unustada, et taoline vahkviha täis leksika on suunatud eelkõige oma rahvale. Nagu stalinistlikus Nõukogude Liiduski käib sõda kõigepealt oma „äraandjate", „reeturite" ja „lurjustega".
See on vana Venemaa stiil: keerata kinni oma inimeste suud, nad totaalselt ära hirmutada, valada kogu maa üle lausvalega, mis on täpselt sama hull nagu padupommitamine ning koguda selle najalt võidukas armee, kelle pead on juba süldiks lastud. Paraku toimub see tänastes tingimustes tõesti mängleva kergusega.
Selle sõja olemus on uus: kunagi varem ei pääsenud valed ja propaganda nii jõuliselt iga kodaniku koju ning sealt pähe nagu täna. Tehnika ja televiisor on sellised.
Näitasin brošüüre seitse aastat tagasi Patarei vanglas ühtedel filmivõtetel Marju Lauristinile, kes neid trükiseid lappas ning nähtust varjamatusse õudu sattus. „Kui see nüüd tõesti töötab, siis on küll väga halvasti," ütles Marju toona vangla endiste jalutusbokside traatkatusel seistes. Ja targa inimesena ei hakanud ta tegema nägu, nagu oleks see võimatu.
Tänaseks ongi situatsioon, mida Lauristin silmas pidas, käes. Igasuguse loosungliku lausvale ja jõhkra ajupeedistamise eesmärk on ju üks - kõigepealt omad, siis kõik teised.
