Volgogradi ajakirjanik: eestlased on hakanud venelastesse suhtuma suurema austusega kui 20 aastat tagasi
Kunagi sõitsid nõukogude inimesed Baltimaadesse nagu piiri taha. Täna on sõit sinna nagu reisimine Nõukogude Liidu katki löödud vitriini kildude juurde, kirjutab väljaande MK v Volgograde korrespondent Deniss Kajehtin.
„Sõidu eest bussis kooriti mult 1,60 eurot. Venemaa mõõdu järgi on see sulaselge röövimine! Aga Tallinna registreeritud elanikud ei maksa linnatranspordis üldse. Neil on spetsiaalsed elektroonilised kaardid, millega nad sõidavad tasuta. Tänu sellele säästab keskmine Tallinna pere 600 eurot kuus,“ kirjutab Kajehtin ajalehe MK v Volgograde veebilehel.
Tallinna arhitektuuris on Kajehtini sõnul kohe märgata Skandinaavia mõjud erinevalt Saksa omadest Riias ja Siguldas. Siiski on ka sarnasusi, näiteks on ka Tallinnas kolm keskaegset kaupmehemaja, kuid erinevalt Riia kolmest vennast nimetatakse neid siin kolmeks õeks. Lisaks sellele on Tallinn nagu ka Läti pealinn rikas erinevate kohalikku mõõtu sündmuste ja näituste poolest, kirjutab Kajehtin.
„Vaatamisväärsusi loendada on võimatu. Vanalinnas ei ole tänapäevaseid ehitisi, seetõttu teenib tähelepanu iga hoone. Neis võib asuda nii butiik, autentse atmosfääriga restoran kui ka kontor,“ märgib Kajehtin.
Olles roninud Oleviste kiriku torni, leiab Kajehtin, et sealt ei ole näha mingeid jälgi Nõukogude Liidust. On selline tunne, nagu poleks 20. sajandit üldse olnud.
„Keelebarjäär, mis välismaal reisides nii segab, puudub siin täiesti. Vastupidiselt minu ootustele lähevad eestlased kergelt üle vene keelele. Paar korda sattusin ma tunnistajaks sellele, kuidas Balti riikide elanikud ise – olgu siis lätlased, leedulased või eestlased – suhtlevad omavahel vene keeles,“ kirjutab Kajehtin. „Meie turistid ja ettevõtjad on sundinud Eestit suhtuma Venemaasse ja vene keelde märksa suurema austusega kui veel 20 aastat tagasi. Kuigi rahvustevahelistest siseprobleemidest ei pääse kuhugi.“
Järgneb kirjeldus, kuidas keegi käsitöömüüja kurdab, et noored sõidavad massiliselt tööle Skandinaaviasse, maha jäävad aga venelased ja neid saab ühe rohkem.
„Minu lapselapsed töötavad Rootsis ettevõtetes,“ räägib käsitöömüüja. „Loomulikult on seal tingimused ka paremad ja palgad suuremad. Siin seisaksid nad minu kõrval, müüksid kindaid ja mütse. Aga seal on nad edu saavutanud. Kui sõidavad minu juurde puhkusele, kritiseerivad meie maad vaesuse pärast, poliitikuid selle eest, et seisavad ainult oma huvide eest. Sealjuures armastavad alati ülbelt rääkida, et näe meil, Rootsis. Kujutage ette, nad ei pea ennast enam eestlastekski!“
Rahvusliku likööri otsinguil, mille üle Kajehtini sõnul Eestis kõik väga uhkust tunnevad, astub ta alkoholipoodi. Müüja-konsultant Igor Tšernõšev räägib talle, et eestlased on kuulutatud kõige rohkem joovaks rahvaks maailmas. Seda siiski vaid müüdud alkoholi koguse poolest ja asi näeb tegelikkuses välja hoopis teisiti, märgib Kajehtin.
„Eestlased joovad tegelikult vähe,“ ütleb Tšernõšev. „Kõige rohkem alkoholi ostavad meilt Soome turistid. Neil on kangetel jookidel lihtsalt kosmilised hinnad. Puhkepäevadel tulevad nad parvlaevadega pooltühja pagasiga meile, veedavad kõik need päevad baarides, juues seal kuni surmaeelse seisundini ning hommikul, tuupides sumadanid ääreni joodavat täis, seilavad tagasi koju Helsingisse.“
Kajehtini sõnul oli Igoril õigus, sest ta nägi ise, kuidas soomlased Eestis aega veedavad.
Eestlaste iseloomu kohta räägib Tšernõšev, et kui ta töötas firmas, kus oli ainult kolm venelast, sealhulgas tema, oli firmapidudel alati probleem, et alguses on rahvas selline loid. Pärast kolmandat või neljandat pitsi algas aga tõeline pillerkaar, mis paistis igavesti kestvat. „Eestlane hakkab mõtlema, et võib rääkida seitsmes keeles ja tema šarm on vastapandamatu,“ märgib Tšernõšev.
