Kalarand, väike lapike mereäärset maad Tallinna kesklinnas on kujunenud Eesti mõistes võrdlemisi ainulaadseks konfliktiks: aktiiviseerunud kohalik elanikkond (suuresti Telliskivi seltsi kaudu) seisab vastu eraomaniku (Pro Kapital) plaanidele piirkond paari tuhande elanikuga elamurajooniks arendada.

Kuigi esmapilgul tundub konflikt ehk isegi kentsakas - kas tõesti on inimesi, kes ei taha Kalamajja rohkem kortereid?! -, siis lähemal vaatlusel on selle konflikti lahendus Eesti tulevikulinna proovikivi: kas me oskame avaliku ruumi ka teistsugusel moel arendada kui viimase paarikümne aasta jooksul tavaks on saanud või mitte.

Eesti avaliku ruumi arendamisel on viimasel kahel kümnendil tekkinud lihtne tava: avalik ruum on see, mis eraruumidest üle jääb. Linnapilti, töölkäimist, tarbimisharjumisi ning ka vaba aja veetmist domineerivad eraomandis ja -kaalutlustel arendatud ostukeskused, kontorihooned, söögikohad-spordisaalid. Neid eraruume ühendab eelistavalt isiklik auto. Avalik ruum on asfalt seal vahel, must ja kallis.

Sellisel taustal tundub Kalaranna piirkonna eraomaniku huvid, soovid ja ideaalid täiesti normaalsed: arendada mereäärset elamurajooni koos promenaadi, kergliiklusteede jms. Lisaks veel ka autotee, mis ühendab kesklinna Põhja-Tallinnaga.

Miks olla sellisele eht-eestlaslikule plaanile vastu? Vastuseisul on kahetised põhjused. Esiteks on Kalarand seisnud aastaid tühjana, see ala on võetud kohalike inimeste poolt omalgatuslikult kasutusele vaba aja veetmise kohana. Siia on lisandunud linna loodud kultuurikilomeeter (mis asendatakse plaanide kohaselt autoteega).

Kõige tähtsamana on siia aga lisandud era- ja linnaalgatusel erinevad moodsa kultuuriga tegelevad kohad nagu EKKM (Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseum), Kultuurikatel, selle juurde Kanala oma erinevate kultuuriüritustega, lisaks Energia Avastuskeskus ja Meremuuseum, Noblesseri ala sealsete üritustega. Kõik need asuvad Kalaranna piiril ja toovad nii kohalikud elanikud kui turistid Kalaranda selleks, et suhelda, kultuuri luua.

Kalarannast ongi saanud erinevaid kultuurilisi tegevusi ühendav ala. Teisisõnu on tegemist taasiseseisvunud Eesti mõistes võrdlemisi unikaalse arenguga, kus mahajäetud alale ja hoonetesse on omaalgatuslikult tekkinud kultuuriloomeline tegevus. Kalarannas räägitakse, mitte ei sõideta. Siin ei ole ostukeskusi või autoteid.

Lisaks kaasaegsetele kultuuriautustele on siin 1 veinipood, 2 restorani, 1 kohvik, 1 väike liivarand ja kultuurikilomeeter jalutamiseks-jooksmiseks. Lihtne inimlik kultuurikeskkond, kus kasutatakse kolme kohalikku keelt (eesti, vene, inglise). Paljud, kes neid kohti kasutavad, elavad siin. Siit jõuame vastuseisu teise ning ehk ka peamise põhjuseni.

Kalamajas laiemalt on viimase 5-6 aasta jooksul toimunud jõuline gentrifikeerumine. Gentrifikeerunud piirkonnad ei loo kultuuri, vaid tarbivad seda. Tekkinud on ja veelgi enam on rajamisel uusi kortermaju, vanu maju on palju renoveeritud ning siia on kolinud palju nooremat eestikeelset jõukat rahvast. Jõukusega tulevad ka konservatiivsemad väärtused (nt peab nüüd puitmaju miljööväärtuslikult ehk võimalikult originaalitruult taastama) ning vajadused (rohkem parkimiskohti, paremad teed, rohkem ja paremaid ostukeskusi). Lisaks kerkivad kiiresti korterite üüri- ja müügihinnad. Teisisõnu on Pro Kapitali plaanid lihtsalt ka Kalarand kalamajastada. Kaoks inimlikult hubane ja avatud linna- ja kultuurikeskkond.

Kalaranna arendamine tema praegusest kasutusest ja tähendusest lähtuvalt annaks võimaluse luua teistsugust, inimlähedasemat aga ka avangardsemat linnaruumi, kus luuakse, mitte ainult tarbita. Kalarand peaks jääma kultuuriloome ja suhtluse kohaks, kuhu jõukuse tuimestav väetis ei jõua ning avaliku ruumi määrab ja loob inimese sõna ja tegu ning mitte betoon ja auto.

Kui Pro Kapital soovib ilmtingimata luua siia kortereid, siis kas ei võiks need olla madala üüriga sotsiaalkorterid kultuuriloojatele, tudengitele? Kunstiakadeemia uus hoone on ainult mõnesaja meetri kaugusel Kalarannast. Jõukas inimene jõuab nii või teisiti Kalaranda, teistsuguse sissetuleku, keeletaustaga inimesed ilmselt varsti enam mitte.

Kui Kalaranda peab ilmtingimata tee looma, kas siis ei võiks see olla ainult trammitee? Selle kõrval saaks säilida ka linna suurepärane arendus, kultuurikilomeeter. Kalarand võiks pakkuda teistsugust linnalikku tihedust kui seda pakub tavaline Eesti linn ehk ostukeskuse küünarnuki tunnet, millest vabanemiseks on vaja omada soovitavalt tühja autot.

Mereääreblogi on Eesti Päevalehe, Delfi ja Telliskivi Seltsi koostöös valmiv artiklisari, mis keskendub Tallinna mereääre ja linnaruumi tulevikule. Altpoolt on leitavad ka varem ilmunud lood.