Lugeja: mis piraatlusest me räägime, kui legaalset teenust polegi olemas?
Eesti on kümme aastat EL-i liikmesriik olnud. Väliskülalised kiidavad meie kõrget e-stumise taset. Filmide, muusika ja konsoolimängude aspektist seda riiki aga kaardil ei eksisteeri.
Jäin hiljuti lugema artiklit sellest, kuidas filmide blu-ray kvaliteediga ripid tegelikult netikasutajateni jõuavad. Tehases, kus plaate pakendatakse, leidub alati mõni töötaja, kes ei pea paljuks filmiplaati endale tööpäeva lõpus seljakotti pista. Sealt jõuab see inimesteni, kes filmist "ripi" teevad ning selle erinevatesse kasutajalt-kasutajale programmidesse üles laadivad. Sellest punktist edasi teavad praktiliselt kõik, mis toimub.
Eestis on suurem osakaal isegi teleseriaalide fännidel, kes torrenteid tulisena hoiavad. Dr House jõudis meieni aastatepikkuse hilinemisega. Enamik seriaale meieni ei jõuagi, näiteks pole meie asukohas võimalik vaadata paljusid kanaleid, mis sarju originaalis edastavad.
Meie riigi eksistentsi ei tunnista ka internetist striimimise pakkujad. Aeg-ajalt on isegi täiesti tavalise tarkvara või muidu tasuta jagamiseks mõeldud dokumentaalfilmi vaatamiseks tarvis oma arvuti seadetes asukohaks määrata "Estonia" asemel "USA", sest siis on lootust, et sinu jaoks piirang eemaldub.
Legaalse alternatiivi puudumine on see, mis paneb inimesed piraatlusega tegelema. Tõenäoliselt on veel olemas ka neid, kes üritavad mõne piraatplaadi pealt viiekat teenida, aga see on hääbuv osa aktiivsetest meediatarbijatest.
Isiklikult oleksin nõus maksma oma lemmikseriaalide, filmide ja kogu muu meedia tarbimise eest hinda, mida küsitakse, kuid mida pole, on teenus, mille eest tasuda. Paljuski on netipiraatlus võimalikuks saanud vaid tänu ajastule, millel elame. Miskipärast käib jutt tavaliselt just filmidest ja muusikast, aga täpselt sama kehtib ka raamatute ning konsoolimängude kohta.
Playstationi Eestis asuvad omanikud elavad konsooli arust üldjuhul Soomes, Suurbritannias või USA-s. Digitaalkoopiate ostmine on võimalik ainult seda väites – Eestit taas kord justkui ei eksisteerikski.
Mis puutub raamatutesse, siis üldjuhul ei võimalda Eesti elaniku sissetulek hoida ennast kursis näiteks kõige uuema erialakirjandusega. Raamatukogud on teinud võimalikuks teatud teadusajakirjade lugemise ning võimaldavad teoseid välismaa raamatukogudest kohapeal kasutamiseks tellida, kuid sageli tekib teadmistejanu ootamatult ning informatsiooni on vaja kiiresti.
Filmidest rääkides on iseenesest ju võimalik osta üks DVD, vaadata ise ja siis laenata sõpradele. Tootjale kukub selle tehingu pealt ühekordne tasu, kuid vaatajate arv võib olla sama suur kui on sinu sõpruskond.
Üldine tendents tundub olevat see, et inimesed otsivad teenuseid, mis nende meelt lahutaks, ja on nõus nende eest ka tasuma. Väga positiivne oli muusika24.ee portaali avamine, mis tegi Eesti muusikute mp3-formaadis lood soovijaile legaalselt saadavaks. Teadupärast on CD üsna aegunud formaat, vähemasti pidades silmas noorema generatsiooni muusikatarbimise harjumusi.
Rohkem legaalseid alternatiive ja inimesed hakkavad rahaliselt toetama oma lemmikfilme, muusikat ja nii edasi. Kui teenusepakkujad soovivad õiguspärasel teel oma rahast ilma jääda ning hiljem kohtusaalis "piraatidelt" hiigelsummasid välja nõuda, tundub see lihtsalt tagurlik käitumine.
Me nimetame seda Eestis piraatluseks. Küsin: piraatlus võrreldes millise alternatiiviga? Internetti keegi kinni ei pane, seega tuleb inimestele anda mugav võimalus meediat tarbida ja oma lemmikuid rahaliselt toetada.
