"Mida kuradit me siin teeme?" ehk kuidas Ukraina põgenikud kuurordi asemel Siberisse saadeti
Esimene lennuk Ukraina põgenikega saabus nädalavahetusel kahetunnise hilinemisega Baikali-nimelisse lennujaama, kus seda ootas ees terve summ ametnikke erinevatest riigiasutustest, kirjeldab ajakirjanik Artem Kotov.
Üheksatunnisest lennureisist kurnatud põgenikud, kes endiselt ei teadnud, et saabusid just Simferopolist Ulan-Udesse, Burjaatia pealinna, olid rõõmsameelsed, kui nad Krasnodari jaoks kummaliselt kõrvetava päikese eest bussidesse toimetati.
Ees pidi ootama bussireis sanatooriumi nimega „Svetlõi“.
Üks naine rääkis Kotovile, et lahkus Donetskist peagi pärast sõjategevuse algust. „Mu mees võitleb hetkel külg külje vastas teiste mässulistega,“ rääkis ta murelikult. Teised olid mures, millega nad Venemaal tegelema hakkavad. „Kas „Svetlõi“ lähistel on kaevandusi,“ oli rahva seast kuulda.
Ei amentikud ega põgenikud tea, kui kauaks viimased peavad sinna jääma.
„Kohe kui olukord laheneb, naaseme koju,“ rääkis Mihhail, mitme lapse isa.
Üks hetk aga tabas meediaga suhtlemisest, kõrvetavast päikesest ja „veidi liiga lahketest“ kuraatoritest väsinud põgenikke reaalsus. „Mida kuradit? Miks meid siia pagendati? See on ju Ulan-Ude!“ räuskas ärritatud meesterahvas juba kolmandat sigaretti süüdates.
Tema lootus sõja möödumise järel kiirelt koju pääseda oli purustatud. Ja ta ei olnud ainus, paljud arvasid, et nad viiakse Anapasse, Krasnodar krai pealinna. Väidetavalt soovitati põgenikel tungivalt ümberasuda. Kuhu, jäi aga ilmselgelt segaseks.
Sellegipoolest ei olnud põgenikud täiesti nördinud. „Vähemalt on siin soojem.“
