ERRi Moskva korrespondent kirjeldab kohalikku elu: inimesed ostavad paaniliselt haruldasemaid toiduaineid kokku
Rahvusringhäälingu Moskva korrespondent Anton Aleksejev rääkis Delfile, et praegu veel lääne kaupa Venemaa poelettidel leidub, kuid tegemist võib olla viimaste varudega ning inimesed ostavad paaniliselt haruldasemaid toiduaineid kokku.
„Minu kodule kõige lähemas poes „Magnolia“ pole sortiment viimase kahe nädala jooksul praktiliselt muutunud,“ kirjeldas Aleksejev. „Need samad Hollandi juustud, Poola õunad, Soome või „Valio“ ning Prantsusmaa „President“. Kuid müüjad juba hoiatavad: tegemist on viimaste varudega, rohkem neid tooteid enam ei tule. Kõrvalriiulitelt vaatavad vastu „Gauda“ ning „Maasdam“, kuid juba Venemaa enda tootjatelt.“
Aleksejevi kirjeldusel pole üldse selge, mis toiduained jäävad alles ka tulevikus ja mis mitte. „Kalaga on segane, oleks justkui venemaine, aga samas on pakile kirjutatud uhkelt: „Norra lõhe“. Tootja, kompanii „Russkoje More“ lükkas nädala algul ümber kuuldused, nagu tõstaks ta impordi piiramise tõttu järsult hindasid. Eile teatas kompanii aga juba, et hinnatõus siiski tuleb, ehkki see polevat märkimisväärne. Hoidistega pole samuti selge: ühest küljest on nad justkui konservid, mis sanktsioonide alla ei lähe. Teisest küljest aga on näiteks pipar ning aromaatsed taimed on selgelt ju põllukaup, mis kuulub „riskigruppi“. Nägin üht naist, kes uuris närviliselt:„Kas balsamiäädikat ikka veel on?“ – ja ladus neid korvi terve trobikonna. Sest seda toodet Venemaal kohe kindlasti ei tehta, vaid tuuakse sisse Itaaliast. Tähendab, toodi.“
Need aga, kes harjunud toidule vähem kulutama, peavad praegu ka vähem muretsema. „Sarnane pilt avaneb „Perekrjostkas“ ning „Sedmoi kontinentis“,“ kirjeldas Aleksejev. „Odavamates kettides nagu „Pjatjorotška“, „Kopeika“ või „Diksi“ on kõik rahulikum: parmesani, Hispaania sinki või austreid polnud niigi varemgi. Selle eest oli näiteks Vene kilu. Tõsi, talvel tuli küll välja, et tegemist oli hoopis Eesti kiluga. Kui Rosselhoznadzor piiras talvel Eesti juustu ning kalatoodete sissevedu, hakkas Venemaa kalatööstus lööma häirekella: tuli välja, et nö puhtalt vene konservide sisuks on just Eestist pärit kilud. Kuna tegemist on ühe odavaima toiduainega, viib tarnija järkjärguline väljavahetamine – aga too on kõigepealt vaja – paratamatult lõpp-produkti kallinemiseni. Pole selge, kas kilukonservide tootmisel tekib siis üldse majanduslik mõte.“
„Tegemist oli hea näitega sellest, et me tegelikult ei tea üldse, mida sööme,“ selgitas ta Vene toitumise igapäeva. „Nüüd peavad aga mitte üksnes moskvalased, vaid kõik venelased teada saama, kust hankisid nende kohvikud ja poed liha, kala, juur- ja puuvilja. Valitsus lubab küll asendada impordi kodumaise kaubaga, kuid esiteks pole seda piisavalt, teiseks aga tõusevad hinnad konkurentsi vähenemise tõttu möödapääsmatult.“
Aleksejevi sõnul seavad riiklikud piirangud ja turumajanduse loogika kõik väga ränga surve alla. „Jekaterinburgis plaanivad juba „Ühtse Venemaa“ aktivistid korraldada reide poodidesse, et otsida sealt keelatud kaupa,“ tõi ta näite. „Moskvas midagi sellist pole, linnavõimud nõudsid üksnes, et kaubandusketid annaksid neile nimekirjad ladudes olevatest kaupadest, mis langevad sanktsioonide alla. See võimaldaks ligikaudselt hinnata, millal peaks „halb toodang“ lettidelt kaduma. Põllumajandusministeerium ning Föderaalne monopolidevastane teenistus kontrollivad samuti hindu, et sekkuda võimalikesse kartellikokkulepetesse ning ebaausasse konkurentsi. Ega riiklik hinnakontroll pole siit enam kaugel – tere tulemast tagasi Nõukogude Liitu!“
Enese üllatuseks saavad venemaalased aga teada, et nende kirutud madalakvaliteediline toit on tegelikult maailma parim. „Föderaalsed telekanalid jutlustavad igapäevaselt, kui kasulik on Venemaa enda toodang, näiteks piim. Sanktsioonid võivad viia Venemaa põllumajanduse tõusule,“ tõi ta näiteid uuest propagandast.
„Näiteks senaator Sergei Lisovski teatas neil päevil, et juba kolme aasta pärast võib Venemaa üldse loobuda importtoodangust. Muidugi, sellega peaks kaasnema toidutootmisele minevate dotatsioonide suurenemine, kuid riiklik Rosselhozbank, mis jagas subsiidiume ning põllumajanduskrediite, on sattunud Euroopa ja USA sanktsioonide alla ning tal ligipääsu välisrahale enam pole.
Mis puutub restoranidesse ja kohvikutesse, siis küllap nad tõstavad hindu – ning mõned kaubad võivad menüüst sootuks kaduda. See aga häirib võime kõige vähem, sest restoranides käib söömas selge vähemus. Mõned toitlustajad plaanivad juba uste sulgemist, näiteks üks minu kodulähedane väike Hispaania toidu restoran Tšistõje Prudõ juures. Selle peremees kirjutas Facebookis, et pärast sanktsioone saab ta parimal juhul kaubelda vaid konservoliividega.“ Aleksejevi sõnul võib aga leida sanktsioonidest ka ühekordset kasu: „Sulgemise eel on välja kuulutatud Hispaania vorstide, juustu ning singi suur väljamüük!“
