Kõik eneseabiraamatud pole mõttetud: mälutreeningust on igapäevaelus palju kasu!
Milline on teie mälu? Kas kõik jääb meelde, mitte midagi ei jää meelde, või jääb meelde küll, aga ainult teatud asjad? Teatud info püsib surmatunnini meeles, samas liigub enamik informatsioonist "ühest ajupoolkerast sisse ja teisest välja"?
Tudengid valmistuvad eksamiks ja tuubivad tohutu hulga materjali pähe, teevad eksami edukalt ära ja... ülehomme enam ei mäleta midagi, sest mälu on vabaks lastud ning valmis uut infotulva lühiajaliselt alles hoidma – uus eksam tulekul.
Mõne inimese mälu on jällegi teistsugune: niisama lambist ei jää miskit meelde, on vaja luua endale seoseid, peab aru saama, peab olema põnev, alles siis aju salvestab. Tihti on selleks ajaks, kui materjal on peas, juba korduseksamite aeg, erinevalt esimesest mälutüübist, kes õppis pähe, sooritas edukalt eksami ja unustas. Aga mis toimub kahekümne aasta pärast?
Olgu nad siis Kiire Mälu ja Uimane Mälu. Tihti võib ette tulla, et pikemas perspektiivis on Uimane võidumees: temal on püsikindlalt antud konkreetse teema baas vähemalt hästi meeles, aga Kiire Mälu ei mäleta midagi. Tuletaks meelde, et ülikooli ajal oli kõik teistpidi. Siit võiks ju edasi küsida: mida ikkagi eksami ärategemine tähendab? Ja mida tähendab sedasi "kiirelt pähe ja kiirelt unustatud" eksamitega saadud diplom? Olukord võib olla veidi isegi tragikoomiline: diplom on, aga ei oska ega mäleta; diplomit pole, aga oskab ja mäletab.
Kuidas te jätaksite meelde järgnevad kümme meelevaldset asja, lihtsalt nii, et loete aeglaselt läbi, rohkem ei vaata ja suudate need kõik viie minuti pärast ja ka homme õiges järjekorras meelde tuletada? Need on: rebane, külgkorviga mootorratas, akutrell, kureparv taeva all, pooleks murdunud õunapuu, "Tõe ja õiguse" esimene osa, rästik, elektiauto, heegelnõel ja härra President.
Rebane (1) sõitis külgkorviga mootorrattaga (2), külgkorvis istmel oli vaid akutrell (3), ta jäi ülelennanud kureparve (4) vaatama, kaotas juhitavuse ja põrutas teelt välja vastu õunapuud, mis pooleks murdus (5), puu all vedeles A. H. Tammsaare "Tõde ja Õigus", esimene osa (6), mida luges rästik (7), kes ei pannud tähelegi, kui hääletult lähenes elektriauto (8), mille aknast pisteti välja heegelnõel (9) ja natuke hiljem astus uksest välja Eesti President (10).
Kas see lugu jääb meelde ja kas selle järgi suudate neid meenutada – saate proovida. See meetod pole muidugi minu leiutatud, lugesin sellest ammu-ammu Franz Loeseri raamatust "Mälutreening"; Tallinn 1980; kirjastus Valgus. Natuke ma treenisin end ka ja juhtus selline müstiline asi: elus esimest ja siiani viimast korda on mul mingist enesearendusõpikust kasu! Ma ei uskunud seda ja üleüldse suhtun nendesse õpikutesse skeptiliselt, isegi põlglikult. Seda suurem oli üllatus, et suudan sedasi välja mõeldud süžee meelde jätta ja siis sealt tagantjärele vajalikud elemendid välja noppida.
Üks näide elust, mis oligi kirjutamise ajendiks: päris üks-ühele näide pole, aga põhimõte on sama. Nägin hiljuti juhuslikult sugulast ning tekkis vajadus temalt miskit tähtsat küsida, aga kontakte polnud. Ainuke niidiots: vist kuskil postkastis oli tema mailiaadress – otsisin, aga seost tema nimega polnud. Viimati nägime nelja aasta eest matustel. Siis meenus, et fotod kurvast üritusest saadeti paberil, aga ka välkpostiga. Vaatasin, kes saatis, kellele saadeti ja leidsingi! Loogikaga ses mõttes, et meiliaadress omaks seaost inimese nimega, polnud siin mingit pistmist, sest see oli stiilis "rowy78_BX@".
Niisiis: mälu tasub igal juhul treenida ja kõikidesse enesearendusraamatutesse ei tasu suhtuda totaalse põlgusega. Mõni iva, mis tundub alguses mingi järjekordne pakasuuha võib just sinu peal toimida. Ja seda nii efektiivselt, et ajab lausa naeru peale.
Muideks: raamatu pealkiri oli mul valesti meeles, arvasin peaaegu kindlalt, et see on "Kuidas treenida mälu?", aga internetist otsides tundsin selle kaane järgi ära. Kummaline mälu.
Ja nüüd need kümme asja – kas on meeles see jutuke, kus figureerivad rebane ja ülejäänud üheksa?
