Meie seltskond armastab rattaid, nahka, kantrit ja bluusi, vahvaid naisi ja head nalja - kõike seda toetab ka ettevōtlikus. Lihtsa diskussiooni raames sai selgeks, et kunst ja poliitika kokku ei lähe ning lōpuks istub lauas pea kolmekümnepealine seltskond ja enamus on nördinud. Kas tekitame pretsedendi, et nn rahva ja suure mehe sõna laheb vastuollu?

Tōnis Mägi on hea inimene aga lauldes ise Venemaal ja sellist poleemikat tekitada, see ei ole õige.

Seagal esineb Rootsis aasta lōpus - huvitav, mille poolest meie siis Rootsist erineme?