Viimastel aga põhineb arvukate soojuselektrijaamade toimimine. Järelikult on tegu väga tähtsa energeetilise maavaraga, seda eriti pingeliste vene-ukraina "gaasisuhete" tingimustes.

Tõsi küll, kaunis tihti osutatakse eelkõige Lääne-Ukraina massmeedias antud tööstusharu riigipoolsele doteerimisele. Säärane väide on osaliselt muidugi õige, kuid siiski ainult osaliselt.

Nimelt ei doteerita kogu söetööstust, vaid ainult osa sellest; u 30% söetoodangust tuleb finantsabi nautivatest riiklikest kaevandustest, ülejäänud 70% aga erakaevandustest. Viimaseid toetavad võimud palju vähem või ei tee seda üldse. Pealegi moodustavad söetootmise dotatsioonid vaid 3% (ca 13 miljardit grivnat) Ukraine aastase eelarve kuluosast.

Lisaks küsigem: kui ligi 85 miljoni tonnini küündiv aastane söetoodang suures osas ära langeks, kus leiaks Dnepriäärne vabariik vastavaid alternatiive? Ja muide, kohemaid.

Kas ollakse majanduslikult valmis massiliseks odava söe impordiks näiteks Poolast, Ameerika Ühendriikidest või Lõuna-Aafrika Vabariigist? Kas praeguses keerulises olukorras nö rahalist võhma jätkuks?

Samas diskuteeritakse kuluaarselt ja massmeedias vägagi elavalt veel ühest probleemist -- väidetavalt avastasid juba nõukogude geoloogid Ida-Ukrainas igati arvestatavad nafta-ja gaasileiukohad.

Need asuvad aga suhteliselt sügaval maapõues; vähemalt mõnekümne aasta eest ei olnud nende ammutamine eriti kasumlik. Kui nii, siis tehnoloogia ju areneb ajapikku ja sealsed võimalikud toorainevarud võivad pakkuda huvi päris paljudele võimalikele sise-ja välismaistele investoritele. Seega, elame -- näeme.