Lauri Laasi: Eesti on ainulaadne riik, kus keskvalitsus peab väsimatut sissisõda pealinna munitsipaalvõimuga
Taoline alandlik vastutulelikkus kumab läbi ka neist tähelepanuväärsetest kaasustest, kus ühel puhul leitakse Tallinna teavituskampaanias ilma eriliste raskusteta kõik tunnused, mis võimaldavad kriminaalasja algatamist, teisel puhul pole aga reformi ja IRLi kahtlastes valimisreklaamides midagi laiduväärset.
Teeme nii nagu härrad soovivad, otsustab seaduslikkuse järelevalvet teostav asutus mängleva kergusega ja lubatu-lubamatu piirimail žongleerinud peaprokurör Aas maandub peale aastaid kestnud tõeväänamist rahulikule justiitsministeeriumi kantsleri toolile närve puhkama. Muidugi pole nii teeneka skeemitaja premeerimisel vaja kantslerikoha täitmiseks mingeid tarbetuid konkursse korraldada. Eesmärk pühendab abinõu.
Sissisõda Tallinna vastu
Eesti on ainulaadne riik, kus keskvalitsus peab väsimatut sissisõda pealinna munitsipaalvõimuga. Mitte kusagil mujal ei kohta taolist neurootilist olukorda, kus selle asemel, et rahva huvides omavalitsusega koostööd teha, püüavad valitsusliikmed isiklikest antipaatiatest ja poliitilistest kaalutlustest lähtudes linna rünnata.
Tuleb siiski märkida, et praeguses valitsuskoalitsioonis leidub ka märksa pragmaatilisemat suhtumist ja püüet teatud valdkondades ühishuvi leida. Nimetaksin siin sotsiaalminister Helmen Kütti, kes on valmis Tallinnaga dialoogi pidama.
Tuleb vaid tervitada olukorda, et ometi kord on valitsusest taandumas Reformierakonnale iseloomulik üheülbaline maskuliinsus ja rida olulisi ministrikohti on hõivanud naised, kes suudavad seista kõrgemal mängurlusest ja ärategemiskihust. Ehk jätkub neil tublidel ministritel mõistust ja tahet veenda pealinna vastu peetava sissisõja eestvõitlejaid arukamale käitumisele, sest erimeelsuste silumine riigi ja suurima omavalitsuse vahel toob kasu meile kõigile.
Õiguskaitseorganid kui kollionu
Tallinna ja Keskerakonna vastu peetavas sõjas on võetud viimasel ajal kasutusele uus taktika. Kui peamine parempoolsuse kandja Reformierakond adus, et koostöö äärmustesse kalduva IRLiga ei too soovitud tulemust, vahetati senine truu võitluskaaslane välja leebete marksistide vastu. Käik oli poliittehnoloogiliselt tõhus ning vedas alaneva reitingu taas tõusule.
Samas pole punaroosa koalitsioonikaaslane oravatele parim kooselupartner. Jääb oht, et valitsust vasakule tüürides võivad sotsid haarata juhtpositsiooni. Siin ongi hea hoida foonil sotsiaalse närviga opositsiooni, kes punaste väge kärbiks, ent kellel ei lasta ka liigselt pead tõsta.
Seepärast võeti vastu otsus Keskerakonda küll pidevalt kägistada, ent mitte tappa. Parim, mida taolise olukorra tsementeerimiseks kasutada, on lõputult kestvad kriminaaluurimised, mis otsekui kirves pealinna valijate mandaadiga võimu teostava erakonna peakohal ripuks. Kui selleks on võtta ka kuulekad prokurörid, võib teemat lõputult arendada.
Kuulekusel on hind
Miski on mäda kalevite riigis, kui õiguskaitseorganid tegelevad nii usinalt pealinnas pinnu otsimisega, et ei suuda enam näha palki Tallinnast väljaspool. Me imestame, miks pole võimalik saada selgust selles, kes VEB fondi rahad oma taskusse pistis, karistada elamislubade müügist rasvunud isamaalasi, ei saa õiglaselt hinnata Krossi rahvusvahelisi nurjatusi, pole huvi tegeleda kuritarvitustega riigi raha suunamisel valimisreklaamiks, puuduvad piisavad tõendid autorollotajate vastutusele võtmiseks, ei leita mahti Viimsi valla hüperkorruptsiooni peatamiseks.
Aga mis siin üllatuda, kui prokuratuur ei suuda jälgida sedagi, kui palju toimikuid jääb tolmuma politseiuurijate riiuleile, ei taga mõrvauurimiste läbiviimist nii, et süüdlased aegumise tõttu ei pääseks. Pole mahti, sest punases telefonis kõlab käskiv hääl ja tuleb mõelda sellele, kuidas härradele sobib.
