Tuli süttib. Kas ainult tõrvikus? Tuli alustab teekonda Tallinna poole. Millest see tuli meile räägib?
Tuli on elu sümbol ja lausa lahutamatu osa laulupeost. Minu esimene mälestus on 1947. aasta laulupeolt. Mälestused on kirevad nagu lapsepõlve mälestused ikka, aga tuld ma sealt ei mäleta. Mällu on sööbinud ema sõnad: „Mõtle, nad lubavad seda laulu laulda!"

Minu mälestustes kinnistus tuli rituaalina justnimelt 60ndatel aastatel. Valmis oli saanud laulukaar ja tuletorn. Tuli sai täiesti erilise sümboolse tähenduse, kui siis keegi püüdis „nende“ keelust hoolimata sinna torni ronida. See tekitas suurt sotsiaalset pinget – me oleme ikkagi ise ja teeme ise. See suurendas tule rituaalset väärtust.

Täna „neid" enam ei ole. Oleme meie. Ja meie kanname oma tuld ja tuli kannab endas elu, rõõmu ja jõudu.

Kuhu me tulega teel oleme? Kuidas kirjeldada laulupeo tähendust?
Me peaksime tegema vahet sõnadel „pidu", „püha", „sündmus". Laulupidu on minu meelest PÜHA SÜNDMUS. Ma räägin siin väärtushinnangutest ja sõna mõjuväljast. Pidu on tänases mõistes pigem midagi lustlikku. Laulupidu on aga pühalik sündmus.

Enne esimest laulupidu (1869) peeti Eestis laulupühasid. Kas pole huvitav, et sellist väljendit kasutati?
Laulupidu on pidulik esinemine, mis on aeg-ajalt väga pühalik. Mida otsime ja vajame - need on rituaalid.  Ning rituaalsuses on pühalikkus.

Räägitud on ka sakraalsuse mõistest laulupeol. Väga sageli me ütleme, et meie rahvas on laulupeo usku. Olen selles veendunud - rahvas ei tuleks ju muidu sinna väljakule!  Laulupidu on üks identiteedi säilitamise viis.

Laulupeo tugevus on rahvustunde hoidmine. Ütleksin, et rahvuslik identiteet ikka ja jälle toitub sellest laulupeo muusikalisest materjalist.

Milline on laulupeo koht ühiskonnas?
Laulupeoliikumine on otsekui suur haridus- ja kultuuriprogramm. Laulupeo nimel töötavad ühes suunas suured hulgad Eesti inimesi igast põlvkonnast alates mudilastest ja lõpetades veteranidega. See on sotsiaalse sidususe ideaalne mudel.

Laulupeoliikumise hariduslik sisu - see on repertuaari omandamine, mis tähendab muusikaliste oskuste pidevat täiendamist. Sellele lisanduvad muusikaajaloolised teadmised ning poeetilise sõna jõud. See kokku ongi kultuur, mis tähendab haridust ja haritust.

Kui vaadata laulupeo ajalugu, siis selle eestvedajad on alati olnud kooliõpetajad, koolmeistrid. Täna koorijuhid. Nad on teadlikult arendanud läbi repertuaari ka meie muusikalist maitset. Läbi aegade on justnimelt needsamad eestvedajad pakkunud võimalust uute teoste sünniks ning taotlenud sellega ka kõrgemat kvaliteeti.

Kui 1910. aastal kanti ette Rudolf Tobiase teost „Noored sepad", siis oli selle ümber ajakirjanduses väga palju vihast poleemikat - laideti keerukust ning kiruti võõrast helikeelt.

Mart Saar, Cyrillus Kreek, Mart Saar, Tuudur Vettik - kõik nad tõid laulupeo kõlapilti ja helikeelde midagi uuenduslikku. Ning alati on see ühest küljest kaasa toonud poleemikat, kuid teisest küljest täitnud olulist rolli nii lauljate kui kuulajate muusikalise maitse arendamisel.

Aga kui nüüd hästi lähedale minna - milline tähendus on laulupeol igale peolisele?
Laulupeol kohtuvad lauljad ja kuulajad ning kuulajad ei mõtle üldjuhul sellele, kuidas muusikaõpetajad ja koorijuhid on kivi-kivi haaval ja pika aja jooksul sellele suursündmusele vundamendi ladunud. Sellest suurest püramiidist võetakse vastu tema mastaap, tema sõnum. Ja see sõnum puudutab, kõnetab. Kindlasti igaüht erinevalt, vastavalt sellele, kui avatud keegi on.

Sõltumata sellest, kuivõrd suudetakse repertuaari süveneda, siis rahvuslik ühtsustunne on alati see side, mis meid väljakul ühendab ning mida Eesti inimene vajab. Ega muidu ju ei  tuldaks. Kõik ei pea nautima kunstilist taset. Olla osa millestki suurest, kuuluda ühte kogukonda - see on see, mis annab jaksu tänapäeva killustunud maailmas vastu pidada.

Aja puudutus. Puudutuse aeg - mis mõtteid või tundeid see tekitab?
Hea ja sügav küsimus. Laulupeol on alati tegeletud kunstiga ning kunsti ülesanne ongi inimest puudutada. Kui teos puudutab, on ta oma ülesande täitnud. Kunsti puudutus teeb inimese inimlikumaks, avab parema osa temast.

Laulupidude võimas jõud peitubki selles, et ta on ju alati meid puudutanud. Ta ei eksisteeriks, kui ta ei puudutaks. Laulupidu on puudutanud hingekeeli, loonud tunnetusvälja, mida inimene tahab ikka ja jälle kogeda. Senikaua kuni see puudutuse moment laulupeol alles on, niikaua ta püsib ja elab.

Te juhatate laulupeo esimese kontserdi lõpuosas 5. juulil René Eespere armastatud teost „Ärkamisaeg".  Kas võib öelda, et täna on taas käimas ärkamisaeg?
Minu unistus on, et meil oleks pigem nüüd rohkem märkamisaeg - et märkaksime kaasinimest. Kultuur, kunst, kirjandus ongi see, mis meid tundlikumaks teeb. Liigutav on empaatiavõime, mis läbi muusika tekib. Võibolla sellepärast tuleb ka lauluväljakule nii palju kuulajaid - et vabaneda argisest konkurentsiühiskonnast.

Ühiskond on tohutult muutunud - enesekehtestamine, pidev pildil olemise vajadus - see kurnab ja lõppkokkuvõttes ruineerib igaüht ning ühiskonda tervikuna.

Laulupidu on lühike hetk teistmoodi ärkvelolekuks. Ning sel hetkel jõuavad siis ka päris väärtused kohale. Näiteks isamaaline tunne. Need sellised hetked puudutavad sügavalt ja just nendel erilistel ärkveloleku hetkedel me justkui siis märkame seda, mis muidu me silmale varjatuks jääb, mida me muidu ei märka...

Ene Üleoja juhatab XXVI laulupeo esimesel kontserdil 5. juuli õhtul René Eespere teost „Ärkamise aeg".