Samas pole need ühiskonnategelased pakkunud välja ideid ega lahendusi Eesti inimeste elujärje parandamiseks, edasiviimiseks, arenguks, vaid piirduvad asjalikele ettepanekutele vastuseisu, barjääri loomisega. Alati on lahendus, kui on probleem. Isegi vahva sõdur Švejk leidis lahenduse igast olukorrast väljapääsemiseks.

Kui miinimumpalga kehtestamine ühiskonnas on põhjendamatult vastuvõetamatu, siis peaks olema vastuvõetav maksimumpalga kehtestamine samas ühiskonnas. Põhjenduseks on asjaolu, et palka makstakse töötajatele tehtud töö eest ja palk peaks igale töötajale tagama mõistliku äraelamise. Pole loogiline, et umbes 20% töötajatest saab oma töö eest palka, mis ületab 80% madalapalgaliste töötajate palku kümneid ja isegi sadu kordi. Peame looma oma riigis sellise palgasüsteemi regulatsiooni, mis tagab mõistliku äraelamise igale töötajale.

Viimase 20 aasta jooksul on liigne liberalism viinud vaesussektori süvenemiseni riigis. Palgad on kujunenud eliitvalitsejate tahte alusel, põhimõttel: kõigepealt endale, siis alles ülejäävast osast teistele töötajatele. Palkade kujunemine pole olnud millegagi põhjendatud. Palgaastmed on algselt määratletud ilma põhjenduseta, hiljem aga toodud palkade mittetõstmise ettekäändeks tootlikkuse kasvu puudumine ja muud sellised väljamõeldud formuleeringud. Kõige tulemuseks ongi väljaränne, negatiivne iive, elanikkonna liigkiire vananemine jne.

Kuidas muuta palgad elamisväärseks, kaasaegseks, õigustatuks? Kindlasti on palju võimalusi. Hea tahtmise korral leiab alati töötajaid rahuldava võimaluse. Eestis on taolisi näiteid piisavalt, mis tõestavad, et tahtmise korral on võimalik leida elamis- ja tööväärne lahendus. Intellektuaalne potentsiaal lahenduste leidmiseks on Eestis kindlasti olemas. Ainuüksi Neivelt on pakkunud lahendusi mitmele võtmeprobleemile, kuid tema püüdlused on lugupeetud ühiskonnategelaste poolt julmalt ära nullitud.

Et midagi muuta, on kõigepealt tarvis soovi seda muuta. Seepärast pakun välja diskussiooni ideeks kehtestada maksimumpalk. Maksimumpalga arvelt vabaneb piisav ressurss miinimumpalga suurendamiseks. Minu arvates on üheks valutumaks võimaluseks kehtestada maksimumpalk palgaastmete süsteemi kaudu. Paljudes riikides on see enesestmõistetav. See tagab inimväärse elamise igale töötajale. Näiteks Saksamaal on palgaastmeid 9, tulenevalt töökohale esitatavatest nõuetest teadmistele ja oskustele, kogemustele, kohustustele ja vastutusele:

I Tööd, mis ei nōua eelteadmisi.
II Tööd, mis nõuavad teatud oskusi, mida vōib omandada juhendamisel lühikese ajaga.
III Tööd, mis nõuavad teadmisi vōi oskusi, mis omandatakse reeglina erialase väljaōppe vōi pikemaajalise juhendamise teel.
IV Tööd, mis nōuavad teadmisi vōi oskusi, mida reeglina omandatakse kutseharidusega vōi on erialakogemused juba olemas – eriväljaōpe vōi pikemaajaline töö antud alal.
V Tööd, mis nōuavad pōhjalikke vōi mitmekülgseid teadmisi, mis omandatakse kutseharidusega. Vajalik on pikemaajaline töökogemus, erialane täiendamine ja lisateadmiste omandamine.
VI Tööd, mis eeldavad pōhjalikke, sügavaid ja mitmekülgseid teadmisi. Nende tööde tegemine eeldab otsustusvõimet.
VII Tööd, mis eeldavad ulatuslikke teadmisi, otsustusvõimet ja vastutust.
VIII Tööd, mis nōuavad erilisi oskusi oma erialal ja on seotud suure vastutusega.
IX Tööd, mis oluliselt ületavad VIII rühma oskusi, vōi on seotud kōrgendatud vastutusega.

Igas firmas on vaja reglementeerida iga töökoha jaoks vajalikud oskused, teadmised, kogemused, kohustused ja vastutus. Firmasiseselt peaks olema määratud minimaalse ja maksimaalse palga erinevus, mis ei tohiks olla enam kui kolmekordne. Kui esimese rühma palgakoefitsient on 1,0, siis üheksanda rühma oma ei või ületada 3,0. Normatiiv peaks kehtima igas firmas, omavalitsuses ja riigiametis.

Kui on välja pakkuda parem süsteem, siis olge lahked, diskuteerime! Meie eesmärk on välistada töötajate süvenev vaesumine!