Jaak Aaviksoo Neivelti 1000-eurosest alampalgast: inimesel on õigus unistada

Enamus arvamusavaldajaid on Indrek Neivelti visiooni tõsta miinimumpalka Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks 1000 euroni auklikuks tulistanud ja autori populistiks sildistanud. Seda pole ka raske teha - täna on ju keskmine palk 1000 euro kandis. Lisaks meenutab Neivelti üleskutse natuke nõukogude aegset eesmärki, et kõik lehmad peaks lüpsma rohkem kui riigi keskmine.

Valvemajandusteadlane Andres Arrak räägib kirglikult ja asjalikult tööviljakusest, mis ei luba niisugust palka maksta. Ettevõtjatel-raamatupidajatel on lihtne rehkendada, kui paljud ettevõtted niisuguse palgatasemega päeva pealt pankrotti läheksid ning kümneid tuhandeid töötuid tänavale jätaksid. Lineaarselt mõeldes ongi mõte jabur. Aga inimene ei pea üksnes lineaarselt mõtlema, tal on õigus ka unistada, vaimustuda ja mõelda, kuidas uskumatu teoks teha.

Me oleme ju uskumatu teoks teinud! Nõukogude ajal tundus ilmvõimatu suurendada väljalüpsi kolm korda, kusjuures veel neli korda vähemate töötajatega, aga tehtud see on ja siinsamas Eestis. Võtkem siis sedagi mõtet korraks mõelda, enne kui ta lootusetuna kõrvale heidame, ja asume 355-eurose miinimumpalgaga maadlema 10 euro kaupa.

Muidugi on asja tuum tööviljakuses, aga tööviljakus, eriti rahas mõõdetuna, on mitme otsaga asi. Ei ole nii, et Pariisi juuksur või müüja teeb neli korda rohkem ja paremat tööd kui ta Tallinna ametikaaslane, kuigi palga põhjal võiks nii arvata. 

Tööviljakusega on tihti ka nii, et sama inimene teeb samas asukohas sama palju tööd, aga sõltuvalt tööandjast, töökorraldusest ja eriti müügioskustest, on viljakus kordi erinev. Võib olla ka nii, et meil ei teegi keegi tegelikult miinimumpalga eest täiskoormusega tööd.

Mina ei taha iseenesestmõistetavalt aktsepteerida seda, et Eesti palgad on kolm korda väiksemad kui Soomes. Järsku meist sõltub rohkem, kui me ise usume.