Üürisin välja kahetoalise korteri kesklinna lähedal. Hinnaks 300 eurot + kommunaalid. Palju või vähe... erinavalt paljudest teistest otsustasin seda teha ametlikult, kuigi tuleb tunnistada, et kiusatus vastupidiseks oli suur.

Lugu algas üsnagi loogiliselt. Maakleri vahendusel pöördus minu poole Lõuna-Eestist pealinna koliv noormees, kel oli kaasas ka elukaaslane, kes pidavat alguses jääma lõunasse ning kolima järele veidi aja pärast, kui mees on end n-ö sisse töötanud. Mehel oli lemmikloomaks hamster, mida ma pidasin veidraks, kuid ma pole ka mingi snoob. Üürnik võis oma hamstri kaasa võtta, sest tundus töökas ja aus poiss.

Maalt tulnud, raha vähe... arusaadav. Korralikult renoveeritud korteri üüritingimused võivad olla karmid: 1 kuu üür ette, 2 kuu üür tagatisrahaks + 1 kuu maakleritasu. Siin tegin ma oma esimese lolli vea. Jäin kuulama südamlikult silma vaatava noore mehe juttu, et töökoht ei oota, see on tal Tallinnas elu võimalus, aga kahjuks tal mitte kuidagi ei ole seda raha kohe võtta.

Leppisime maakleriga kokku, et tema saab tasuks kiire töö ja hea kliendi leidmise eest ühe kuu üüri ning üürnik vabaneb maakleritasust. Samuti olin nõus tagatisraha hiljem maksmisega, taaskord minu lollus. Ehk siis võis noormees kuu üüri – 300 eurot, mis läks tegelikult maaklerile – ette makstes sisse kolida.

Leppisime kokku, et tema saadab mulle näidud, maksan ise kommunaalid ja saadan talle arved, et ei saaks tekkida mulle teadmata kommunaalivõlga. Jällegi piisavalt ettevaatlik, või mis?

Olen mõistlik inimene ja saan aru, et igal inimesel on oma privaatsus, seega leppisime kokku, et tema teadmata ma korteris ei käi, ja kui tulen, teatan alati ette. Tema nõustus kasutama elamist heaperemehelikult ning riketest kohe teada andma, et kokku leppida, kuidas need eos parandada.

Edasi tekkis suhtlemises põgus paus, kuna otsest vajadust ei olnud. Esimesel kuul laekusid ilusti näidud, laekus üür ning kokku lepitud 100 eurot tagatisraha. Leppisime kokku poole aasta peale.

Teisel kuul laekusid kommunaalid, kuid mitte üür ja tagatisraha, sest noormehe elukaaslane oli kohe-kohe linna tulemas ning ta palus väga siiralt ja südamlikult arvestada üüri kuu lõpul ning tagatisraha järgmisel kuul. Juhtub. Inimestele tuleb ikka ju vastu tulla, kui see endal tükki küljest ei võta.

Kolmandal kuul hakkasid asjad kahtlaseks muutuma. Laekusid küll kommunaalnäidud, kuid need olid absurdselt madalad. Noormehelt tuli ka üks kiri, kus ta teatas, et läheb ülihästi, et ta saadeti Soome töölähetusele, millest ka madalad kommunaalid, et kohe kui tagasi tuleb, klaarib arved ning lisaks tasub ära kogu tagatisraha. Palusin luba korterist läbi minna, et oma varale pilk peale vastata. Mulle vastati põiklevalt ja paluti oodata kuni noormees tagasi. No olgu.

Aeg tiksus märkamatult neljandasse kuusse. Nüüdseks oli mulle selge, et asi on kahtlane. Käisin ootamatult ukse taga ja lasin kella, kuid keegi ei vastanud. Proovisin oma võtmega ust avada, kuid see ei keeranud. Taas kord olin rumal ja naiivne – mõtlesin, et inimene on luku ära vahetanud. Ei tulnud selle pealegi, et ta võiks jultunult lihtsalt võti ukse ees istuda vaikselt teisel pool ust, ehkki hiljem selgus, et täpselt nii just oligi.

Kui ma neljanda kuu lõpupoole uuesti oma korteri ukse taga luurasin, sattus noormees koos neiuga samal ajal koju tulema. Nüüd ei olnud enam pääsu. Jätan täpsete sündmuste kirjeldamise vahele. Igatahes pidid nad mind sisse laskma ja mulle avanes järgmine vaatepilt: tammeparketist põrand kriime ja õlleplekke täis, värvitud seintel lugematu arv inetuid täkkeid, hingemattev hais ja kirjeldamatu segadus. Hamstripabulad seina ääres põrandal maas, meenutamaks, kuidas närilistele liikuda meeldib. Elutoa diivani kate katki, enamikul mööbliesemetel täkked ja kriimud... Hiljem kahjusid kokku lüües sain umbes 2000-eurose hävingu osaliseks.

Helistasin maaklerile ja küsisin, et mida nüüd siis teha. Ühest küljest soovisin, et üürnik tol samal sekundil sealt korterist kaoks, kuid teisalt soovisin ka oma raha kätte saada. Maakler soovitas kirjutada võlakiri. Noh, mitte kunagi ei saa kõigeks valmis olla. Noormehel ei olnud mitte ühtegi dokumenti kaasas, neiu siis pika otsimise peale leidis passi. Jällegi, tagantjärele tark on lihtne olla, aga kuna otsus tuli võtta vastu jooksult, tundus see tol hetkel parem kui mitte midagi. Ühesõnaga kirjutasime võlakirja, võtsin passi panti ning kupatasin nad minema.

Mingit raha ma muidugi ei näinud ja üks mu tuttav jurist ütles, et ehkki ma saavutaksin ilmselt kohtus võidu, veniks vaidlus pikaks, ning reaalset raha näha on mul üsna raske. Detailidesse laskumata veendusin lõpuks, et kahju ei olnud seda vaeva väärt. Mis aga passi puutub, siis ka see oli muidugi vale, nimelt tüdruku neiupõlvepass. Noorpaar liikus ilmselt naeru kihistades järgmise priipinna peale.

Minu järeldused: esiteks, ehkki maakleritasu, ettemaks ja tagatisraha muudavad elamispinna üürimise kallimaks, ei tasu nendes järeleandmisi teha. Lihtne loogika: kui inimene ei jaksa neid kulusid katta, on suur oht, et ta satub hiljem ka üürileandja ees kohustuste täitmisega hätta.

Teiseks, elamispind on ikkagi minu vara, ehkki müün kellelegi selle kasutusõigust. Ei ole ilus end teiste elamisse toppida, kuid issanda loomaaed on kirju, ja kui keegi minu visiiti kiivalt vältida püüab, on asi mäda.

Ning kolmandaks, kui aimad halba, siis enamasti nii ka on. Ei ole olemas järjestikuseid leviauke, tõrkeid pangaülekannetes, viibimisi välismaal jne. On ainult üks big bullshit ja parem on seda mitte eirata, kui see sulle otse näkku vahib. Varem või hiljem pead sellega silmitsi seisma.