Olümpiavõitja võib mõelda ja öelda, mida tahab – nii ma arvasin esimese emotsiooni pealt. Avasin korteriukse ja läksin treeningule.

Eks igalühel ole oma põhjused, miks ta jookseb või tegeleb mingi muu "tuima" kestvusalaga. Ise olen avastanud, et mingis jooksu faasis hakkab aju erilise värskusega tööle – mõte lendab, nagu oleks aju ja keha teineteisest eraldunud. Kilomeetripost tuleb kuidagi üllatavalt kiiresti vastu. Pärast jooksu mõtlen, et kas tõesti olid need minu mõtted. On juhtunud ka nii, et mõtlen jooksu ajal välja lahenduse mingile töisele probleemile, aga enamuses tuleb ette fantaasiarikast filosoofiat. Samas kaovad need mõtted sama kiiresti kui tulid – kui kirja ei pane, siis nagu poleks olnudki.

Hakkaski painama Erki Noole ütlus, et peamine on uksest välja saada. Mida see siis tähendab? Tegin robustse arvutuse: olen veerandsajandi jooksul teinud umbes 4000 treeningut – keskmiselt kolm korda nädalas olen uksest välja astunud. Treeningpäevikut alustasin üheteistaastaselt ja siiamaani kirjutan paar rida iga treeningu kohta ülesse. Aastatega on ikka paras kuhi neid treeningpäevikuid kogunenud, nii et esitan endale iroonilise küsimuse: kas olen olnud sportlane või grafomaan?

Niisiis olen astunud uksest välja 4000 korda – selles mõttes, et olen läinud treeningule: olgu siis jooksma, jõusaali, võimlema-painutama, staadionile kergejõustikualasid tegema või palliplatsile. Mitu korda olen tagasi pöördunud, tossud jalas, dressid seljas - et lähen sportima, aga mõtlen ringi ja tulen tagasi? Ei meenugi... Siiski, vähemalt üks kord oli: põlv hakkas juba esimestel sörgimeetritel tugevalt valutama, pisar silmis lonkisin tagasi. Ühe võistluse olen ka katkestanud, kuna hindasin oma jooksuvõimeid üle. See oli rohkem kui 20 aastat tagasi, aga siiani on sant tunne keres.

Aga kui palju on neid kordi, kui olen käega löönud, pole viitsinud ennast sundida, või on mingi enesehaletsuse hoog peale tulnud? Päris palju! Ma pole suutnud uksest välja minna, pole suutnud ennast kokku võtta. Kui palju olen jäänud siiapoole ust juhmi näoga passima, ust avanud pole, vaid olen tagasi pöördunud? Pakun välja, et sellele neljale tuhandele tuleb kõrvale viissada tegemata treeningut – olukorda, kus ma pole saanud uksest välja.

Kuna see kõik tekitab stressi – enda otsusekindlusetus ja tahtejõuetus ei saa ju tuju tõsta – siis proovin end sundida nagu hullumeelne: otsus tehtud, siis on vahepeal hunnik udus kulgemist ja pilt hakkab selginema alles esimeste jooksusammudega. Isegi nägu läheb naerule, kui mõtlen vastutulijatele, kes võivad mõelda miskit sellist: jälle see hull läheb, nägu õitseb peas nagu väikesel lapsel.

Aga mind see ei morjenda – kui jooksen, siis enam ei morjenda. Küll olen enne uksest väljasaamist mõelnud, et kas ikka peab, olen ma täitsa segi peast, mis minust arvatakse. Pärast jooksu mind teiste arvamus muidugi ei huvita – endorfiin on vist oma töö teinud – kaif on käes ja olen rahul ning õnnelik.

Teen esimesi samme ja juba on selge, et treening on peaaegu tehtud. Pooleli olen jätnud ju haruharva, aga milles on siis asi, et ma ei ole rahul mõeldes minevikule – nendele sooritamata treeningtundidele? Jah, tõsi ta on, et ma pole suutnud end uksest välja ajada. Pean tunnistama, et kogu enesesundimise ja tervisespordi võti just selles samas üteluses ongi: end kokku võtta ja no matter what uksest välja! Edasine on juba djeela tehniki.

Parafraseerides Juhan Liivi: kui seda ust ees ei oleks...

Ega's midagi: käsi lingile, uks lahti ja väljastpoolt kinni! Kohe tagasi tuppa minna on ka veidi niru, kui juba seisad ukse taga, spordivarustus seljas. Trenn on juba alanud, sest uksest on välja saadud. Edukat ukse avamist!

Peaaegu unustasin ära: kindlasti küsib mõni korras tervisega kodanik, kellel ka ilma selle "kasutu rapsimiseta" on hea olla: mis jura sa ajad, mees, oma uksest välja saamisega?! Ka meil on nõrkusehetki, kus me hakkame kahtlema, kas see "nõme rapsimine" on ikka 21. sajandil normaalne tegevus. Ka meil tulevad silme ette pildid, kus istuks mõnusalt tugitoolis, sööks rämpstoitu (mis maitseb hea – ei saa salata), libistaks õlut, vaataks kogu vaba aja televiisorit. Aga me teame, et siis on finito – kui jätame oma regulaarse tervisespordi, tuleb kaalu juurde, väheneb töövõime ja hing läheb tasakaalust ära; hinge võib isegi haiglane rahutus tekkida.

Lõpetuseks tsitaat Lev Tolstoi raamatust "Anna Karenina":

"Ma vajan füüsilist tegevust, muidu läheb mu iseloom täiesti käest ära," mõtles ta ja otsustas niitma hakata, ükskõik kui piinlik tal venna ja rahva ees ka poleks.