Kuidas on see seotud Eestiga? Ka Eesti kaitsepoliitika võib jaotada kaheks ajastuks, 2007. aasta eelne aeg ja sellele järgnev. Aasta 2007 on aasta 0 Eesti praeguses kaitsepoliitikas. Ukraina sündmuste valguses oleks viimane aeg võtta luubi alla meie kunagised kaitsepoliitilised otsused – need, mis võeti vastu enne 2007. aastat, ja küsida, kelle huvides töötasid isikud, kes neid otsuseid vastu võtsid. Seejuures ei peaks tähelepanu pöörama mitte ainult nendele otsustele, mis vastu võeti, vaid ka nendele, mida kaitseministeerium üritas läbi suruda, kuid millele Riigikogu jõudis õnneks käe ette panna.

Aastad 2000 - 2007

Kuni aastani 2007 sammus meie riigikaitse ühte jalga Läti ja Leeduga, ning nagu tagantjärele selgub: ka Ukrainaga. See on ajastu, mil ajateenistusse kutsutud meeste arvu pidevalt vähendati (eesmärgiga viia see pikemas perspektiivis nulli), õppekogunemisi reservistidele ei korraldatud ning sõjalise väljaõppe läbinud meestele keelduti soetamast isegi elementaarset varustust. Seda polevat vaja, nagu väitsid meie kaitsepoliitika elluviijad. Nende otsuste vastuvõtjateks olid kaitseministrid ja ministeeriumi ametnikud kantslerite ja asekantslerite näol.

Aastad 2007 - 2014

Olukord muutus alates sellest hetkest, kui kaitseministriks tõusis Jaak Aaviksoo ning ministeeriumist löödi minema ametnikud, kes olid aastaid riigikaitse arengut torpedeerinud. Kahetsusväärselt polnud aga Aaviksool huvi selgitada välja seniste ülimalt kahjulike riigikaitseliste otsuste tagamaid. Selle asemel saatis Aaviksoo toonase kantsleri Lauri Almanni vaikselt ja suure lahkumishüvitisega minema, tõenäoliselt sooviga vältida suuremat skandaali. Samuti löödi ministeeriumist lõplikult minema ekskantsler Indrek Kannik, kellest tolleks ajaks oli saanud president Ilvese julgeolekunõunik, kuid kes oli jätkuvalt 0,1 kohaga (!) ministeeriumi palgal.

Muudatused personalipoliitikas väljendusid reaalselt ka kaitsepoliitikas. Aastast 2007 algas ajateenistusse kutsutute arvu järk-järguline suurendamine, reservõppuste taaskorraldamine, reservarmee suurendamine ja tugevdamine ning ajateenijate kasarmuolude parandamine.

Eelkirjutatu tõstatab aga põhjendatud küsimuse, milline oleks praegu Eesti julgeolekupoliitiline olukord, kui 2007. aastal poleks toimunud sellist fundamentaalset suunamuutust. Kõik see, mille nimel Eesti kaitseministrid ja ministeeriumi ametnikud aastani 2007 suuri jõupingutusi tegid, on Lätis, Leedus ja Ukrainas "edukalt" ellu viidud.

Nendes riikides pole enam võimalik kriisiolukorras välja kuulutada mobilisatsiooni, sest ajateenistuse puudumise tõttu pole väljaõpetatud mehi, kes oskaks relva kasutada. Pole loomulikult relvigi. Miks võeti üheaegselt Lätis, Leedus ja Ukrainas vastu nii kahjulikke riigikaitselisi otsuseid ja miks üritati seda teha ka Eestis? Millega õigustavad oma tegevust toonased poliitikud ja ametnikud? On selle taga lihtsalt ebakompetentsus, rumalus ja lühinägelikkus või midagi enamat?