Ajalehe Diplomaatia peatoimetaja Kaarel Kaasi hinnangul on Illarionovi väljaütlemine väga sirgjooneline, kuid siiski veidi liialdav, sest Putin hetkel Baltikumi ja Soome vallutamise plaane ei hau. Kaasi sõnul vastab aga tõele Illarionovil väide, et Venemaa üritab oma mõjusfääri laiendada ning see tähendab ka meile idast suuremat (sõjalist) survet. Säärast võimalust näitab kasvõi see, et Vene armee on harjutanud Baltikumi ründamist õppustel Zapad 2009 ja Zapad 2013.

Riigikogu väliskomisjoni juhi Marko Mihkelsoni sõnul pole Illarionovi sõnades midagi erakordset, sest juba 1999. aastal rääkisid vastselt võimule saanud Putini lähemad kaasvõitlejad Venemaa kunagise mõju ja piiride taastamisest. 2005. aastal järgnes sellele Putini sõnum, et NSVLi lagunemine oli 20. sajandi suurim geopoliitiline katastroof.

Mihkelsoni sõnul on Illarionov tõeline Vene demokraat, kes tahab oma kodumaad näha eduka ja vaba riigina. „Juba 1996. aastal ütles Andrei mulle kui toonasele Postimehe Moskva korrespondendile, et Eesti peaks võimalikult kiiresti saama NATO liikmeks. See olevat meie ainus pääsetee Vene impeeriumi taastamiskatsest," ütles Mihkelson.

Mis aga Illarionovi tausta puutub, siis oli ta aastatel 2000-2005 Vladimir Putini majandusnõunik ja esindaja G8 juures. Kaarel Kaasi sõnul oli Illarionov oma ametis ka üsna mõjukas, sest Venemaa tegi Putini valitsemisaja alguses suhteliselt liberaalseid majandus- ja administratiivreforme - näiteks muudeti pensionäridele ette nähtud soodustused pensionilisaks.

Kui Läänele tundus esialgu, et Venemaa üritab oma NSVLi pärandiga majanduskeskkonda ümber kujundada, siis üsna pea pärast esimesi positiivseid märke läks olukord kehvemaks. Kaas toob siin näiteks Jukose afääri ning riigiametnike mõjuvõimu suurendamist Gazpromi ja Rosnefti üle. Asjade selline käik Illarionovile ei sobinud ning 2005. aasta viimastel päevadel lahkus ta majandusnõuniku kohalt.

Alates 2006. aasta oktoobrist on Illarionov töötanud USAs, vabariikliku suunitluse ja majanduslikus kontekstis liberaalsust pooldava Cato instituudi vanemteadurina. Kaasi sõnul elab Illarionov sisuliselt emigratsioonis, olles üks peamistest vene opositsioonilistest mõtlejatest. Kuigi Läänes on teda Putini kritiseerimise tõttu vahel veidi alahinnatud, on Illarionovil üldiste poliitiliste suundade kirjeldamisel õigus olnud. Tõsi, detailides mitte alati.

Ka Tartu Ülikooli politoloog Karmo Tüür leiab, et Illarionovi sõnu tuleb ühest küljest võtta teatava allikakriitilise skepsisega, sest ta ei kuulu enam n-ö siseringi ning tõrjutud nõunikud võivad mõnikord olla ülemäära ründavad. Teisalt on Tüür nõus, et Venemaa praeguste juhtide peades on sõjaka revanšismi ideed.

Tulles tagasi Svenska Dagbladetile antud intervjuu juurde, siis on Kaarel Kaas Illarionoviga nõus - Venemaa on välja öelnud, et soovib laiendada oma mõjusfääri piiri ääres olevatele aladele. Gruusia sõda on üks sellise suundumuse näidetest, kuid viimase kümne aasta jooksul on olnud ka mittesõjalisi sekkumisi.

Kaasi sõnul viis Vene eriteenistus aastatel 2002-2003 Leedus läbi operatsiooni, millega imbuti sisse presidendiks valitud Rolandas Paksase meeskonda, et mõjutada tema võtmenõustajaid ja rahastajaid. Kui operatsioon oleks õnnestunud, võinuks Leedu maine nii palju kahjustatud saada, et NATO liikmeks saamine võinuks küsimärgi alla sattuda. Kaasi sõnul on Slovakkia näitel pretsedent ka olemas, tõsi, seal lükkas allianss liikmestaatuse andmist edasi kehva valitsemistava tõttu.

Mis puudutab Soomet, mille ründamist Illarionov samuti mainis, siis arutatakse seal avalikult NATOga liitumist, mis on Soome kontekstis suur murrang. Soome osaleb koos NATO vägedega Islandi õhuruumi valvamisel, USA eriüksused on käinud Soomes õppustel, uuenduskuuri ja uued võimekused on saanud Soome püüdurhävitajad F/A-18 Hornet, rääkimata uute Leopard 2A6 tankide ostmisest... Seega arvestades soomlaste viimaste aastate relva- ja kaitsehankeid, võtavad nad oma riigi kaitsmist väga tõsiselt, ütles Kaas.


Andrei Nikolajevitš Illarionov (sündinud 16. septembril 1961 Leningradis) on vene majandusteadlane. Ta on korduvalt avalikult kritiseerinud Putinit ning tema juhtimisstiili. Nelja aasta eest
kirjutas ta alla
Venemaa opositsiooni pöördumisele "Putin peab lahkuma", mille koostajaks ta on end nimetanud.

Ta on lõpetanud Leningradi Riikliku Ülikooli majandusteaduskonna ja kaitsnud majandusteaduses kandidaadikraadi. Hetkel elab ta Ameerika Ühendriikides.

  • 1983-1984 ja 1988-1990 Leningradi Riikliku Ülikooli rahvusvaheliste majandussuhete osakonna õppejõud
  • 1990-1992 Peterburi Riikliku Ülikooli teaduslik vanemkaastööline ja majandus- ja rahandusteaduskonna piirkondlike majandusraskuste laboratooriumi sektorijuhataja
  • 1992 Venemaa Föderatsiooni valitsuse juures asuva majandusreformide keskuse direktori esimene asetäitja
  • 1993 peaminister Viktor Tšernomõrdini valitsuse plaaniosakonna juhataja
  • 1994-2000 majandusinstituudi direktor
  • 2000-2005 Venemaa president Vladimir Putini majandusnõunik
  • 2000-2005 Vladimir Putini esindaja suhetes G7 ja nende liidritega
  • 2006- Washingtonis asuva Cato instituudi vanemteadur