No nii, mida selle peale siis kosta? Kõigepealt järgmist: lääneriigid rikkusid pöördumatult ja ühepoolselt ÜRO poolt sätestatud rahvusvahelise õiguse põhimõtteid.

Mida andnuks siiski teha? Üritada ometigi Venemaaga Kosovo küsimuses kokku leppida, saates sinna kohale näiteks rahvusvahelised rahuvalve väed, viies välja Serbia relvajõud ning desarmeerides serbia ja osaliselt isegi albaania rahvusest tsiviilelanikke terroriseerinud nn Kosovo Vabastusarmee. Mitte midagi aga selles suhtes ei tehtud, sest seda ei olnud juba algusest peale plaanitudki.

2008. aastal, kui Serbias oli võimul eurosuunitlusega valitsus, kuulutati ühepoolselt, ilma referendumita ja Serbia põhiseadust eirates välja Kosovo iseseisvus. Seda tehti hoolimata väheste allesjäänud serblaste jätkuvast diskrimineerimisest ja maalt väljakihutamisest, õigeusklike pühakodade hävitamisest (mitmed neist on kantud UNESCO inimkonna maailmapärandi nimistusse) ning võõrvägede kohalviibimisest.

Ootasin tollal huviga, millal siis NATO alustab nüüd albaanlaste pommitamist, aga võta näpust, tegemist oli valikulise humanismiga. Kuid antud igati õpetlikul ajaloolisel kogemusel on veel üks tulemus: kui USA koos oma satelliitidega kehtestas ühepoolselt enda huvides seadusüleseid standardeid, siis ta küll eksis. Ja kohe rängalt. Retooriliselt küsigem: kui palju on rahvusvahelise õiguse murdmise jaoks vaja laipu? Ja kas neid on üleüldse vaja?

Piisab ehk diskrimineerimise võimalusest või faktist? Igal juhul jättis Venemaa juhtkond Kosovo juhtumi endale väga hästi meelde ja halastamatu geopoliitilise heitluse tagajärjel annekteeriski endale Krimmi; kohaliku elanikkonna rõhuva enamuse siiral toetusel.

Kui Kosovo vapustust ei oleks olnud, võinuks Krimm ehk isegi Ukraina koosseisu jääda, kuna Nõukogude Liidu ja Venemaa jaoks oli piiride puutumatus kaua aega välispoliitiline "püha lehm". Pärast Kosovot aga senine rahvusvaheline õigus varises põrmu.

P. S. Juba 1974. aastast okupeerib NATO tegevliige Türgi Põhja-Küprost. Nii ÜRO kui ka näiteks USA ja EL on kuulutanud säärase poliitika rahvusvahelise õiguse räigeks eiramiseks.

Teatavasti "mustad kolonelid" kukutati Kreekas võimult juba 1974. aastal ning ka "külm sõda" on ammu läbi. Kuid ikkagi piirdutakse Türgi suunal valdavalt vaid manitsustega.

Sergei Stadnikovi artikkel on mõeldud vastusena rahvusvahelise õiguse asjatundja Rein Müllersoni poolt Sirbile antud intervjuus öeldule.

„Kosovo kinnistumine Serbia külge oli rahvusvahelise õigusega isegi kindlamalt tagatud kui Krimmi kuulumine Ukrainale, seda toetasid kolm ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooni. Venemaa viitas Krimmis küll mingile inimõiguste rikkumisele, kuid see ei ole põhiline. Olulised olid siiski Venemaa geostrateegilised püüdlused. Ka Kosovo puhul ei olnud asi vägivallas, sellele oleks võinud reageerida teisiti. Veelgi enam, need koerapojad, kes praegu on Kosovos võimul, olid Clintoni ajal kuulutatud terroristlikuks organisatsiooniks ja nad olidki terroristid. Nii põhimõtetesse suhtutakse, kui mängus on geopoliitilised huvid,“ rääkis Müllerson Sirbi veergudel.