Priit Hõbemägi: Kas riik võib valetada?

Mul on ülahuulel väike, vaevumärgatav arm. Sain selle kuuendas või seitsmendas klassis, kui astusin välja väikest kasvu klassivenda terroriseeriva suurema tüübi vastu. Läks rüseluseks ja ühel hetkel seisime ahistajaga vastamisi ja lõõtsutasime. 

Iga mees mäletab seda murdehetke, mil poisikeste vihasest maadlusest saab rusikavõitlus. Mu käsi oli rusikas nagu temalgi ja me seisime, vasaku õlaga teineteist nügides. Lõõtsutasime. Hetk venis nagu aegluubis, tema nägu oli otsekui suurendusklaasi all ja ülahuulel pärlendasid higipiisad. Sel hetkel tundsin, et ma ei taha sellesse näkku täie jõuga oma rusikat virutada. Et nii pole õige teha.

Minu vastasel, kelle hüüdnimi oli Tarzan, sellist probleemi ei tekkinud. Hetke pärast sain ise vastu hambaid, huul plaksatas silmahamba koha pealt lõhki ja verd lendas. Sellega meie konflikt ka lõppes. Mina läksin koju huult tohterdama, Tarzan lahkus rahulolevalt, aga klassivend pääses terve nahaga.

See paralleel tuli mulle pähe, kui hakkasin mõtlema propagandasõjast, mida Venemaa Ukraina vastu peab. Isegi üks tuntud Eesti propagandaspetsialist on kommenteerinud, kui „hästi" ja „õigesti" Venemaa seda sõda peab, et nad on „palju õppinud".

Samas loen sotsiaalsest ja muust meediast arvamusi, et Venemaa on propagandasõja juba „võitnud". Kõige värskem võidukas näide on muidugi välisminister Urmas Paeti telefonikõne salvestuse lekkimine internetti, ning selles kõnes olnud väidete (mina küll ei julge neid faktideks nimetada) ärakasutamine Ukraina uue võimu vastu.

Sellest kõigest jääb mulje, et valgete jõudude poolel olev Eesti on taas kuidagi äpuks osutunud ega oska psühholoogilist kaitset planeerida või infosõda pidada.

Aga seis - mida õieti tähendab infosõja võitmine? Ma saan asjast aru nii, et praktiline infosõda tähendab ükskõik millise informatsiooni ärakasutamist selleks, et muuta rindeteateid lugevate inimeste peas olevaid tähendusi. Ainult loll arvab, et tähendusi inimeste peas saab välja vahetada - ei, tähendused teeb ikka inimene ise temani jõudva info põhjal - kuid visa infopommitamisega on võimalik muutusi esile kutsuda.

Aga kui üks pool kasutab kõiki (tõsi küll, juba antiikajast teada olevaid ) retoorilisi võtteid ja lisaks neile uue meedia poolt võimaldatud manipulatsioone - videote ja helifailide töötlemine, lõikude kontekstist välja rebimine, praimimine, freimimine jne jne, lähtudes vaid jesuiitlikust põhimõttest, et eesmärk pühitseb abinõu... siis mis õieti jääb üle nendele, kes mängivad nö valgete poolel?

Võtta kasutusele sama arsenal? Hakata valetama, konteksti muutma, faile töötlema? Kes seda teeks? Demokraatlikus riigis on see võimatu, rääkigu mõni endine kaitseminister mida tahes. Pealegi puuduvad demokraatlikul riigil meediavahendid. Kas vaba ajakirjandus hakkaks sellega tegelema, et välja kukuks nii, nagu keegi unistavalt ohkas - Vene riigiaparaat laulab nagu ühest noodist, aga meil ajab igaüks oma joru...

Ütlen ausalt, minu meelest pole porisõjas võimalik võita, eriti kui teine pool armastab mudamaadlust üle kõige. Aga äkki on lahendus siiski olemas, kuid me lihtsalt ei tea seda? Meenub, et meie kaitseministeerium on sünnitanud mingi salajase dokumendi psühholoogilise kaitse kohta, mille alusel töötatakse välja praktilise psühholoogilise kaitsetegevuse alused, loomulikult  samuti salajased. 

Ma küll ei saa aru, kas seda hakkavad rakendama salateenistused või kes, aga kui selliste vahenditega saavutatakse propagandasõjas ükskord võit, siis võin kihla vedada, et ka see on täiesti salajane ja me ei saa sellest mitte kunagi teada.