Kas IRL, mille Reformierakond peagi enda kõrvalt koalitsioonist samuti piltlikult prügikasti viskab, soovib tõesti olla osaline Eesti ajaloo suurimas riigireetmises? Neil on veel võimalus säilitada mingigi rahvuslik ja isamaaline kuvand, kui nad hääletavad Riigikogus selle Eesti rahvuslikke huve reetva piirilepingu ratifitseerimise vastu.

Kui IRL hääletaks piirilepingu jõustamise vastu, näitaks ta sellega, et pole veel täielikult muutunud Reformi puudliks, kes nurisemata viib ellu viimase poliitikat. IRL ise on oma tõusnud populaarsuse ja tärganud isemeelsuse tõttu muutunud Reformile jala otsas lohisevaks veskikiviks, mis esimesel võimalusel minema visatakse.

IRL-il on võimalus lahutada see ebavõrdne abielu ise ja oma säilinud väärikust säilitades, või teha Reformi kõrval kaasa see kuritegu ja saada igaveseks kaasosaliseks. Valik on nende! Kuid kui te otsustate kuritegu kaasa teha, siis ärge imestage, kui teie toetus rahva seas langeb kolinal ja ei pruugi kunagi taastuda.

Reformi otsused ja teod on aga sageli nii mõistetamatud, et raske on aru saada, kelle huvides neid õieti tehakse. Tihti on huvitatud pooleks hoopis kohalikud või välismaised ärimehed ning rahva arvamus ja huvid jäetakse tahaplaanile.

Sarnane lugu tundub olevat ka sõlmitava piirilepinguga. Eesti riik ja rahvas ei saa sellest mingit kasu, hoopis kahju. Esiteks, nagu sai mainitud, ei tunnista Venemaa Eesti okupeerimist ega ka Tartu rahu. Me ei saa tagasi Venemaale veetud Tartu Ülikooli varasid ega ka Vene okupantide poolt varastatud ja Kremli Relvapalatisse viidud Eesti presidendi ametiraha.

Me ei ole kunagi, erinevalt Leedust, tõstatanud ka täiesti õigustatud ja seaduslikku okupatsioonikahjude hüvitamise küsimust. Samuti kingime me Venemaale Narvataguse ja Petserimaale jäävad metsad, maad ja maavarad - kõik see on materiaalne kahju, mida saame meie. Lisaks kaotatav väärikus.

Kahtlustatakse, et põhjus, miks Reform soovib nii kiiresti sellist Eestile kahjulikku piirilepingut sõlmida, on selles, et Venemaal on VEB-fondi või muu Reformi juhtfiguure puudutava kohta kompromiteerivat infot. Üheks sõlmitava piirilepingu põhjuseks võib olla ka Reformile lähedalseisvate ärimeeste huvi Venemaaga äritseda.

Seda soodustaks ka plaanitav 30 kilomeetrit lai viisavaba tsoon Eesti-Vene piiril. Viisavabadust Venemaaga on Reform alati avalikult toetanud. Reformi valitsemise ajal paljud venemaalased soetanud kinnisvara Ida-Virumaale ja see trend süveneb. Ärimehed näevad seal suurt potentsiaali. Kahjuks kaasneb sellega Eesti süvenev venestamine - kõik väikese kildkonna ärihuvide nimel.

Ärgem unustagem, et Venemaa on maailma suurima territooriumiga riik, millel pole mingisugust maa ega maavarade puudust. Eesti on seevastu üks pisemaid, ja kui kunagi tulevikus on näiteks meie lastelastelastelastele hädasti tarvis haritavat maad, mida maailmas jääb üha vähemaks ja mis muutub järjest hinnatumaks, siis pole seda kusagilt võtta, sest keegi Paet ja Reformierakond loobusid sellest ja kinkisid lihtsalt ära.

Eestil pole selle piirilepinguga mingit kiiret. Me ei saa käega lüüa ja öelda, et me ei saa niikuinii neid maid kunagi tagasi ega ka kompensatsiooni maade loovutamise eest. Sama tark oleks ju olnud ka Nõukogude okupatsiooni ajal käega lüüa ja öelda, et ega Eesti ei saa niikuinii enam kunagi vabaks - mis me üldse üritame. Oleks ju rumal olnud?

Nüüd aga keegi eksajakirjanikust Nõmme ekslinnaosavanem, kes on juhuslikult potsatanud välisministri toolile, ehk siis seesisnane Paet, arvab, et tegu on Eestile ülikasuliku lepinguga ja see tuleb ära sõlmida. Ei mingeid lähemaid selgitusi rahvale või selle müstilise "kasu Eestile" lahti mõtestamist. Hoidku veel, et küsitaks rahva arvamust - nii "tühises asjas" ei peeta rahva arvamust oluliseks, aga see on ju rahvas, kes oma maad ja varad peab igaveseks loovutama, mitte Paet ega tema semud.

Ainus kord, kui Rahvusringhääling antud teemat kajastas, oli üks Foorumi saade, kus teiste seas osalesid ka Paet ja Mart Helme. Seal esines Paet väga viletsalt, nagu mees ei saaks ise ka aru, miks ta seda ikkagi teeb, mida ta teeb. Huvitav oli aga televaatajate hääletus, mis näitas, et üle 80% televaatajatest ei pooldanud piirilepingut. Pärast seda on ERR-is olnud vaikus ja esindatud on üksnes Reformi seisukoht, mis on vist siis see üks ja õige siin demokraatlikus vabariigis.

Tuletaks siiski meelde, et Põhiseaduse järgi on kõrgema võimu kandja rahvas. Eestis ei ole see kahjuks enam ammu nii. Demokraatia on siin vaid sõnakõlks, sest poliitikute tehtud seadused on sellised, mis lubavad ikka nihverdada nii, et peale jääb alati valitseva kliki soov ja tahe, mitte rahva enamuse tahe.

Põhiseaduse §122 ja §123 sätestab Eesti Vabariigi piiri sellisena: "Eesti maismaapiir on määratud 1920. aasta 2. veebruari Tartu rahulepinguga ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Eesti mere- ja õhupiir määratakse rahvusvaheliste konventsioonide alusel. Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega."

Nagu lugeda võib, määratakse Eesti piir Tartu rahulepingu ja teiste riikidevaheliste piirilepingutega. Seal on kirjas "ja" mitte "või". Siin on suur vahe! Seega muud lepingud ei tohi Taru rahulepingut kehtetuks muuta ega olla loovutuslikud - nendega võiks teoreetiliselt üksnes piire laiendada.

Muidugi oleks naiivne loota, et tänapäeva Eestis, kus võim ja raha määravad sageli seaduse tõlgendamise ja kohtuotsuse, tähendaks võimulolijatele midagi Põhiseadus. Kuid kindel on see, et tegu on Põhiseaduse rikkumisega ja sõlmitav leping võidakse tulevikus iga kell taas läbivaatamisele võtta, ebaseaduslikuks tunnistada ja isegi täideviijaid karistada.

Või kui loodetakse, et piirilepingu sõlmimine soojendab kuidagi suhteid pooltotalitaarse Venemaaga, siis see lootus on täiesti asjatu. Igasugune järeleandmine on Venemaa silmis nõrkuse ilming ja nõrka tuleb nii kaua pitsitada, kuni vähegi võimalik. Näiteks Läti sõlmis Venemaaga piirilepingu ja mingitest suhete soojenemisest ei saanud juttugi olla.

Venemaal on vaid oma huvid ja "Suure isamaasõja" võitjana ning "maailma fašismist päästjana" ei tunnista ta mingeid järeleandmisi. Vähemalt on see nõnda senikaua, kuni Venemaad juhivad KGB-taustaga totalitarismi viljelevad tsaarikesed.

Muide, Venemaa ja Jaapan pole sõlminud ei piirilepingut ega ka II maailmasõja rahulepingut, ja sellest pole midagi hullu. Meil on Tartu rahuleping ja selle juurde me peaksimegi jääma. See on Venemaa mure, kui ta tahab lepinguid murda ja rikkuda. Ükski õigusriik ei pea sellist omavoli aktsepteerima.

Narvatagune ala on põline soomeugrilaste, isurite ja vadjalaste maa. Vadja (venestamata) keel oli/on aga eesti keelele lähim keel, mida eestlane mõistab paremini kui näiteks setu keelt. Venemaal pole neile aladele mingit suuremat õigust kui Eestil, pigem on asi vastupidine.

Meil ei maksaks karta ka Tartu rahulepingu järgsetel maadel elavate venelaste pärast. Esiteks näevad rahvusvahelised seadused ette, et okupeerija peab taastama okupatsiooni lõppedes okupatsiooni eelse rahvusliku olukorra. Seega peaks Venemaa tegelikkuses oma kolonistid neilt aladelt Venemaale viima, nagu tehti 1994. aastal Eestis olnud Vene tegevsõjaväelaste ja nende peredega. Teiseks on tegu Venemaa äärealadega, kus rahvas vananeb ja suundub "tõmbekeskustesse".

Ootame. Ootame või 1000 aastat ja siis vaatame, mis seis asjaga on. Kiiret pole, vähemalt Eestil mitte.