SMS-laenaja küsib: kas ma olen idioot ja lasteahistaja?
Tahaks kohe valjult öelda, et ei mina ega ka mu tuttavad, kes sinna laenuteele on kaldunud, ei ole idioodid, ei ole laisad, ei ole vastutusvõimetud! Meie jaoks on see hädavajadus ja isegi kui oleme sunnitud võtma laenu laste kontodele, ei tähenda see, et SMS-laenufirmad või meie peaks tundma end laste kuritarvitajatena!
Igaühel on oma lugu. Minu elu läks nii, et mul on juba 10 aastat olnud kõik pangakontod arestitud ja eluspüsimine on igapäevase leidlikkuse tuleproov.
Kõik sai alguse sellest, kui käendasin 2003. aastal oma tollase elukaaslase ja lapse isa autoliisingut Hansapangast. Juhtus nii, et elukaaslane läks sõpradega uue auto ostu tähistamisega liiale ja sõitis samal õhtul joobes olekus autoga vastu posti. Auto läks mahakandmisele ja umbes 200 000 kroonine summa jäi liisingu ees üles.
Umbes pool aastat hiljem läksime lahku. Elukaaslane jättis poja mulle kasvatada ja pages Venemaale tööle. Kokku on mul kolm alaealist last ülal pidada. Tänaseni pole ta oma auto eest liisingule maksunud sentigi, alimentidest rääkimata - kogu võlg nõuti sisse minult, lisaks kohtutäiturite poolt juurde lisatud umbes 100%! Tänases vääringus kokku 27 000 eurot. Kontod arestiti.
Kui ma püüdsin 2008. aastal hakata tegelema äriga ja registreerisin rumala peaga firma, mis tegutses turismi valdkonnas, siis said täiturid sellele järele ja arestisid ka minu osaluse selles firmas, müües selle maha. Selleks ajaks olin juba plussi jõudnud ja oleks saanud paari aastaga tasuda kõik võlad, kuid kaotasin firma ja kliendid ega näe enam üldse minigit võimalust sellest probleemist väljuda. Vähemasti selles elus mitte.
Olen ametilt õmbleja ja elan Tallinnas. Meie sfääris on brutopalgad 400-600 eurot. Saan töötada vaid kohtades, kus makstakse osa palgast sularahas. Mõistagi ei tule ma selle summaga toime ja aeg-ajalt avastan, et kodus pole homseks ei leiba ega kaerahelbeid. Maksta tuleb ka laste kooliasjade eest. Olen lapsed trennist ära võtnud, kuna tekkisid raskused 25-eurose kuutasu maksmisega. Taas aeti mind taga nii inkassoga kui ka kohtutäituriga, et saada mult kätte 100 eurot.
Ma ei tahaks igapäevaelust pikemalt rääkida. See on nii nagu on. Ma pole kaugeltki kõige kurvem näide. Õnnetuid on mu ümber palju.
Olen kõik need aastad saanud riigilt lapsetoetusi ja mõnel korral ka sotsiaaltoetusi oma laste pangakontodele, kuna see on olnud ainus võimalus neid üldse saada. Olen tööandjalt saanud osa palgast oma laste kontodele, kuna muidu poleks mõtet tööl käia. Otse loomulikult olen neljal või viiel korral võtnud ka SMS-laenu ning olen pidanud taas andma poja kontonumbri. Õnneks on rahad laekunud.
Kui nüüd lugesin lehest Swedbanki tippjuhi rünnakut minusuguste laenajate alavääristamiseks ja SMS-laenu andjate materdamiseks, siis tekkis hinges kägistav tunne, nagu mind tahetaks maa pealt üldse minema tõrjuda. Kas järgmine soovitus on osta nöör ja konks?
Ma mõistan, et mõnel lipsustatud pangaametnikul on seda raska aduda, kui hädavajalik on minu jaoks olnud SMS-laen neil rasketel hetkedel. Jah, see on kallis lõbu, aga mis teha, kui odavamat võimalust pole?! Swedbanki enda väikelaen oli mõne aasta eest, kui seda uurisin, koos lepingutasuga veelgi kallim! Ja kas mulle, kes ma olin panga ja kohtutäiturite arvepidamise tulemusel 27 000 eurot võlgu, oleks seda antud või?!
Ma ei ole ostnud televiisorit ega käinud selle rahaga Türgis. 300 eurot, mille puhul pead SMS-laenu eest maksma tagasi umbes 400, on valus võlg, kuid kui jagada see 6 kuu peale ja maksta iga kuu tagasi 66 eurot, siis on see veel kuidagi võimalik. Vahel olen mõne päeva maksetega hilinenud ja seni on mulle see andestatud.
Ma tahaks väga, et mind, kes ma olen sunnitud võtma laenu oma lapse kontole ja kes ma olen sunnitud võtma isegi SMS-laenu, ei vaadataks suurpankades ega ühiskonnas kui eluheidikut, kui idiooti, kes on kavalate firmade poolt konksu otsa püütud. Ma tahaks paluda, et minu või mu laste nimede taha ei tehtaks lugupeetud panga infosüsteemis linnukest "teisejärguline". Ma ei tahaks, et Swedbanki juhid suhtuks minusse või SMS-laenu andjatesse kui lasteahistajatesse, vaid püüaks aru saada, et laenu võetakse alati nii soodsalt, kui keegi seda turul pakub ja ikka siis, kui on hädasti vaja. Ja kui oma kontole ei saa, aga laps tahab süüa, siis kõlbab ka lapse konto.
Ma lihtsalt ei ole veel alla andnud ega konksu-nööri teed läinud.
