Uue erakonna peamine siht on 2015. aasta riigikogu valimised. Politoloog Rein Toomla hinnangul läheb neil aga valimiskünnise ületamine raskeks, sest pole ideed, mis rahvast liigutaks.

Ja tõsi ta on - Vaba Isamaalise Kodaniku esimees Andres Herkel räägib sellest, et tuleb taastada kõikuma löönud usaldus ja usk riigi vastu ning et Jääkelder, rahvakogu, harta ja teised kodanikualgatuse võimalused ei ole kuhugi viinud. Veelgi enam - loodav erakond hakkavat olema ennekõike eetiline erakond.

Pole kahtlustki - on positiivne, et Herkel räägib väärtustest, ehk millestki, mis kipub küttepuude jagamise, tasuta teenuste või kirikute ehitamise tuhinas tahaplaanile jääma. Siit edasi mõeldes tekib aga küsimus, kas ei positsioneeru uus jõud väärtuspõhisust rõhutades nišiparteiks?

Tõsi, siinkohal annab lootust kolm aspekti: esiteks lubadus nihkuda „tsentrist veidi paremale", teiseks see, et juba praegu on uue erakonna tegemisega seotud ettevõtjaid ning kolmandaks Reformierakonna hiljutised jagelused ärimeestega. Välistada ei saa ka Eesti Panga endise presidendi Jaan Männiku liitumist, kes samuti paremerakonna loomise mõtet on mõlgutanud.

Aga kuidas reageerivad uuele jõule valijad? Meenutades viimaseid kohalikke valimisi, võidutsesid Tallinnas suurerakonnad. Teisest küljest valiks 32 protsenti TNS Emori küsitletutest riigikokku Keskerakonna ja 31 protsenti EOÖ - „Ei oska öelda".

Aga just selle, poliitikas pettunute grupiga, kes ega taha valida mitte ühtegi olemasolevat erakonda, tegeleda tulebki. Kas nende püüdmiseks piisab vaid eetilisusele rõhumisest või tuleks igaks juhuks pröögata ka „Töötab paremini!" ning ehitada kirik või paar (või vähemalt lubadagi), näitab aeg. Pinnas uue poliitjõu idanemiseks on soodne, aga sõnum vajab valijate ja rahastajate sütitamiseks veel häälestamist.