1918. aastal iseseisvunud Eesti riik ostis krundi 1919. aastal, kui suursaadik oli Oskar Kallas. Krundil oli siis kolm puumaja ja 22 tuba. Hinnaks oli 430 000 Soome marka. Tallinnast oli saadetud liiga vähe raha, nii et suursaadik pidi noorele riigile 100 000 marka juurde laenama, kirjutab Helsingin Sanomat.

Saatkond sai krundil olnud puumajadest oma käsutusse vaid ühe viietoalise korteri. Üüripind oli saatkonnal aadressil Tehtaankatu 1.

Kui suursaadikuks oli president Ilvese vanaonu Hans Rebane, lükati tõsiselt käima uue maja ehitus. „Eesti väärikusele on otse haavav pidada Kaivopuisto südames suurt krunti, mis on täielikult korrastamata,“ kirjutas Rebane Eesti välisministrile.

Rebane avaldas soovi uue saatkonnahoone ehitamiseks 1931. aastal. Arhitektuurivõistluse võitis Konstantin Bölau ning kahekorruseline funktsionalistlik hoone valmis 1933. Tegemist oli Eesti riigi esimese spetsiaalselt saatkonnaks ehitatud majaga.

Rebane oli nõudlik suursaadik ja pidas tööde edenemist silmas.

Kui 1939. aastal algas Talvesõda, kolisid saatkonnad Kaivopuistost minema. 1940. aasta veebruaris sadas Helsingile pomme, kuid tollane Eesti suursaadik Aleksander Warma otsustas tööd Kaivopuistos jätkata. Seal tähistati ka vabariigi aastapäeva. Warma aeg jäi siiski lühikeseks.

Nõukogude Liit okupeeris Eesti ja 6. augustil saatkonna tegevus katkes. Hoone pitseeriti kinni ja võtmed anti üle Soome välisministeeriumile. Nõukogude Liit võttis hoone oma valdusse.

Eesti taasiseseisvus 1991. aastal. Saatkond tegutses alguses üüripinnal. Kaivopuisto hoone oli Bulgaaria omanduses. Maja Eestile tagastamine võttis mitu aastat. Saatkonna võtmed sai Eesti tagasi 1994. aastal.

Algupärasest mööblist on alles vaid ümmargune laud, mis asub raamatukogus. Venelased viisid sõja ajal kaasa ülejäänud mööbli ja lauanõud.