Millal siis veel, kui mitte kodanikuühiskonnale pühendatud ühisnädala ajal, arutada selle üle, mida ja kuidas Eestis paremaks teha. Nii panidki Defli ja Eesti Päevalehe stuudios esimesed rajajooned paika Mari-Liis Jakobson, Yrjö Ojasaar ja Jaanus Rohumaa.

Rohumaa hinnangul on millegi korda tegemise puhul tark alustada iseendast. „Mida rohkem endaga rahulolevaid ja enese üle rõõmu tundvaid inimesi riigis on, seda õnnelikum see riik tervikuna on. Kui me elame lakkamatu häda ja viletsuse seisundis - enda teada - ehk et ajapikku oleme keeldunud enda ümber nägema mis tahes head, või et ma olen kuulutanud enamuse asjadest enda ümber nurjunuks, siis selle koorma all on päris raske elada."

„See, mille me võiksime kõigepealt korda teha, on teha rahu iseendaga ja leida adekvaatne enesehinnang, sest praegu ta tihtipeale kõigub suurest alaväärsusest ülikõrge enesehinnanguni ja see pendeldamine ei ole hea," ütles Rohumaa.

Mari-Liis Jakobson rõhutas, et kodanikuühiskonna - mille üheks näiteks võib lugeda meeleavaldusi ACTA vastu - alus ja eeldus on kodanikujulgus. See tähendab, et lisaks passile ja teadmistele-oskustele on vaja ka julgust tänavale tulla, kuid kindlasti ei peaks kodanikuühiskond ainult protestide vormis väljenduma.

„Kui me võtame The Economisti demokraatia indeksi, siis see koosneb viiest komponendist, millest üks on poliitiline kultuur. See mõõdab muuhulgas seda, kuivõrd on inimesed valmis oma arvamust välja ütlema. Tegelikult on see üks meie nõrgemaid kohti selles indeksis, sest valitsemisvõimekus on meil päris korralik, aga just nimelt poliitiline kultuur koos osalusindeksiga ehk see, et inimene tunneb, et tema hääl loeb, see on suhteliselt madal."

Yrjö Ojasaare hinnangul on hämmastav, kui kaugele on Eesti 20 aastaga jõudnud. Kuigi see on vähem kui üks põlvkond, on tähelepanuväärne, kuidas selle ajaga on jõutud defitsiidi ajast tänapäevaste, nö esimese maailma muredeni.

Vaata videost, milliseid ideesid vestlusringis välja pakuti.