Kui esimest lugu kommenteeriti ajalehe ilmumispäeval 53, siis teist juba 172 korda. Seega on kortermajade kütteteema inimestele oluline. Neid kommentaare üle lugedes sai selgeks, et mahajäetud asulate ahiküttega ja alarahvastatud kortermajades erinevad kütteprobleemid märgatavalt suurlinnade soojustatud majade omadest.

Nagu teada, on maja renoveerimistoetuse saamiseks KREDEX-ist vaja korteri radiaatorid varustada sundkorras soojusmõõdikutega. Järgnevalt teengi juttu taolistest majadest. Kirjutasin probleemist artiklis "Korterelamute soojakulu kokkuhoidu ei peaks karistama" kütteperioodi kõige külmema kuu näitel (vt ajakirja Eesti põlevloodusvarad ja -jäätmed 2012, www.eby.ee).

Nüüd püüan sooja oktoobrikuu näitel selgitada, et hoopis "koonerdajad" maksavad suure osa soojalembeliste korterite kütte eest. Oktoobrikuu oli sedavõrd soe, et osa kortermaju polnud veel kütmist alustanudki. Selleks, et hoida toatemperatuur 22 ºC juures, oli mul vaja vaid mõnel päeval radiaatori kraan lahti keerata. Kui poleks keeranud, poleks temperatuur ikkagi alla 21 ºC läinud. Kas ma elasin naabrite kulul? See huvitas mindki.

Soojusmõõdikutega majades saab küttestatistikast sellele vastuse. Minu küttekulu oktoobris oli 0,15 €/m2, kõrvalkorterites veelgi väiksem: 0,1–0,11 €/m2. Tubade all asuvas keldris oli temperatuur madalam kui toas. Minu naabritel olid suurem osa ajast radiaatorite kraanid kinni keeratud, seega polnud võimalik naabri soojust kasutada. Nagu öeldud, oli 0,15 €/m2 piisav tubade soojana hoidmiseks.

Meie majas on üle saja korteri. Ligi 60 % korteritest osutus soojuse väiketarbijateks – kuni 0,31 €/m2. Nende hulgast veidi üle veerandi majaelanikest ei avanud või unustas ventiili üldse avada - nende küttekulu oli 0,1 €/m2. Soojust keskmiselt tarbinuid (0,31–0,37 €/m2) oli majas vaid 5 %. Arvutuslik keskmine tarbimine (0,34 €/m2) läks maksma üle kahe korra enam kui nendel, kes hoidsid toatemperatuuri 22 ºC juures. Arvutusliku keskmise kohaselt maksis korteriomanik maja kütte üldkuludest 30 % vastavalt ruutmeetritele, mida nimetatakse tarbimisest mittesõltuvaks osaks. Kui see osa oli üldkuludest maha võetud, jagati tarbimisest sõltuv osa vastavalt mõõdikute näitudele ja see oli 70 %. Täpselt nii nagu maja põhikiri oli nende kulude jaotuse sätestanud.

Soov üle keskmise kütta oli oktoobrikuus 36 %-l korteritest, neid nimetatakse MESA aruannetes suurtarbijateks (oktoobris alates 0,37 €/m2). Üks neist, kes maksis 1,43 €/m2, vääris seda tiitlit täiega. Ta maksis ligi 10 korda enam tarbijast, kes hoidis toatemperatuuri 22 ºC juures. Majas oli veel 10 korterit, kelle küttearve oli üle 1 €/m2. Loomulikult said naabrid osa nende soojusest. Kas kasseerida neilt selle eest raha? Päris õige põhjus kütteperioodi alustamiseks ju puudus ja nii ka õigus teistelt raha sisse kasseerida. Kuid raha juurde nõuda polnud põhjust juba sellepärast, et väiketarbijad olid suure osa suurtarbijate arvetest juba kinni maksnud.

Kui keskmine tarbija maksis maja kütte tarbimisest mittesõltuva osa eest täpselt 30 % ja sõltuva osa eest 70 %, siis ühel suurtarbijal olid need osad vastavalt 7 ja 93. Ta maksis põhiliselt tegelikult tarbitud kütte eest. Toatemperatuuri 22 ºC peal hoidnu maksis tarbimise eest 34 %, üldkulu osatähtsus oli tõusnud seega 66 %-le. Neil, kes tarbisid veel vähem, moodustas üldkulu kuni 100 %. Mida vähem tarbiti, seda suuremaks muutus neile tarbimisest mittesõltuva osa suurus.

1) Kui kõik vaatlusaluse maja elanikud oleksid hoidnud toatemperatuuri 22 ºC, oleks maja oktoobrikuu küttetarve olnud üle kahe korra väiksem. Maksta oleks tulnud peamiselt tsirkulatsioonisoojuse eest – see tähendab soojaveetorude ja vannitoa siugude soojakadusid.

2) Mida vähem keegi korterit küttis, seda suurem oli teiste tarbitud soojuse osatähtsus tema küttearves. Väiketarbijatel ja osal keskmiselt tarbijatel oli tarbimisest mittesõltuv osa küttearvel kavandatud 30 % asemel kuni 100 %.

3) Mida madalam on radiaatoritesse suunatava vee temperatuur, seda väiksemaks kujuneb väiketarbijate panus suurtarbijate küttearvete tasumisel. Teisiti öelduna makstakse siis tegelikult tarbitud soojuse eest, kuna tarbimisest mittesõltuva osa suurus ruutmeetrile tuleb kõigile enam-vähem ühesuurune. Majarahval peaks olema võimalik otsustada minimaalse garanteeritud toatemperatuuri üle.

4) Soojusmõõdik ei säästa soojust, seda teevad vaid inimesed. Kokkuhoiu stimuleerimiseks tuleks majas kütteperioodi kolmel soojemal kuul vähendada tarbimisest mittesõltuvat osa 30 %-lt 10-20 %-ni.

5) Kortermajad, kus on sätestatud tarbimisest mittesõltuvaks osaks 50–70 %, on loonud eriolukorra, kus väiketarbijad maksavad siin vaatluse all olevast majast tunduvalt suurema osa suurtarbijate küttearvetest. Siit edasi saaks olla järgmine samm tõsta tarbimisest mittesõltuv osa 100 % peale, siis toimuks maksmine ruutmeetripõhiliselt, mõõdikutel poleks enam tähendust ja kokkuhoiul puuduks igasugune majanduslik mõõde, kuid isegi sel juhul oleks võimalik viia küttekulu alla radiaatoritesse suunatava vee temperatuuri alandamise teel.

See kirjutis pole mõeldud otsimaks võimalusi, et kasseerida ühtedelt raha teiste arvete kinni maksmiseks. Siin püütakse vihjata, et vaid tegeliku olukorra analüüsi abil on võimalik jõuda meetmeteni, mis tagavad soojustatud kortermajade soojusenergia kokkuhoiu. Sellest võidavad maja elanikud. Rahuldatud saavad ka riigi ootused vähendada kütusekulu majade soojustamise abil. Soovitan kõigile konstruktiivset "koonerdamist" ja mõttetust ületarbimisest loobumist!