Seega arvasin, et mul oleks kohane sõnastadada oma seisukoht võrdõiguslikuse eest seisjana ja feministid on need teised, kes vindi arulagedalt üle keeravad, mehi ukse avamise või mantli hoidmise eest sõimavad jne. Umbes kolmekümnedaks eluaastaks sain ma aga aru, et siiski on tarvis olla feminist, sest inimeste, ka paljude naiste, arusaam võrdsusest on kohati väga kummaline ning see, mis minu arusaamise järgi oleks võrdõiguslik, on paljude meeste jaoks kohutav meessoo diskrimineerimine ning nii mõnegi naise jaoks täiesti kohutav naissoo hävitamine.

Ma ei arva, et poisse peaks sundima nukkudega mängima või tüdrukutelt nende nukud ära korjama, või veel hullem: jõuga sootuid kasvatama - ma arvan, et igaüks, olgu poiss või tüdruk, peaks saama valida ise oma oma elutee, alates mänguasja ja riidevärvi valikust. Ise, ilma hukkamõistuta - ka siis, kui need valikud pole soostereotüüpsed.

Miks ma siis ikkagi feminist olen?

Kõik need varjatud pisikesed asjad, millega olen pidanud kogu oma elu võitlema ja mõningad sügavale juurdunud ühiskondlikud seisukohad, mida endale sageli isegi ei teadvustata.

Alustame lapsepõlvest: mänguasjariiulid poes on rangelt reglementeeritud soo järgi - sinakais toonides mõõgad, legod ning mänguautod ühel pool ja roosades toonides nukud ning nukutarbed, mis igati igapäevaste kodumasinate nägu, teisel pool ning vanemate vaikiv ja väga järjekindel põngerjate suunamine just nende soole "sobiva" riiuli suunas. Enamik lastest liiguvad instinktiivselt "õiges" suunas, aga nii mõndagi tütarlast olen ma näinud kättpidi nukkude suunas veetavat, kuigi laps ise, nii silmade kui olemusega trügib pigem mänguauto- ja lego-riiuli poole.

Poisslaste puhul on seda vähem märgata - et roosa on paha värv, teavad juba ka kõige väiksemad poisid ja pehmemaloomulisemad neist imbuvad ettevaatlikult pigem läheduses asuva kaisuloomakollektsiooni suunas, kui julgevad avalikult näiteks kokandusliku attribuutika või veel vähem nukkude suhtes huvi välja näidata. Lisaks sellele on ju ka "poiste" riiulis nukke - multikategelaste näol - ega ju keegi ei kontrolli, kas nendega mängitakse sõda või kodu. Ja juba nii õpetatakse tüdrukutele, hoolimata nende isklikest eelistustest, teenimist ning teenindamist ja poistele allutamist ning sõdimist. Ja leitakse nii peabki olema.

Räägime edasi väärtushinnagutest. Olete te tähele pannud, mille eest tüdrukuid kiidetakse? Soovitan jälgida ja kuulata. Tüdrukuid kiidetakse nende välimuse eest, veidi vanemana ka söögitegemisoskuse ja koristamise ning nukkudega mängimise eest. Väga harva võib kuulda, et tüdrukut kiideti laia silmaringi, kena legomaja või huvitava mõttearenduse eest.

Juba lapsena õpetatakse tüdrukule: su ainus väärtus on su välimus, selle eest hoolitsemine on su esmakohus, tark olemine pole oluline. Lisaks õpetatakse veel, et üks hea tüdruk on alandlik ja kuulekas, ei mõtle ise, vaid teeb, mida kästakse ning ei hakka kunagi vastu.

Mille eest kiidetakse poisse? Pealehakkamise, julguse, enda eest seismise ja oma peaga mõtlemise eest muidugi. Ja siis kurdetakse, et miks naised küll ei väärtusta ennast ja enda eest ei seisa - nii suhetes meestega varateismelistena kui palgaläbirääkimistel - sellepärast, et isegi kui nad üritasid, tehti neile juba varakult selgeks, et nii teevad vaid "pahad tüdrukud".

Haridus. Isegi see, mida ja kuidas ollakse nõus tüdrukutele ja poistele õpetama, erineb ja ma ei räägi vaid koolist - ka koduses kasvatuses tehakse sageli parim, endale sellest aru andmata, et oma targast ja sõjakast tütrest ikkagi korralik, vaid meigist ja kokandusest huvituv ning alluv naine kasvatada. Alates sellest, et tööriistu peetakse tütarlapsele ebasobivaks, samas kui juba paar aastat nooremale poislapsele lubatakse neid vabalt, ning lõpetades keeldumisega tütarlapse juhendamisest nende kasutamisel ja ise katsetamise tulemuste naeruvääristamisega. Isad/onud/vanaisad, kutsun teid kõiki mõtlema hoolega suhtlusele noorte tütarlastega - isegi ilma igasuguste halbade kavatusteta ja soovita naisi kuidagi alandada, teete te seda sageli siiski.

Kool ja soopõhine eristamine käsitöö ning miks mitte ka kehalise kasvatuse tundides on sama diskrimineerimise ilming. Jah, avalduse alusel saab laps valida ka "teise" käsitöötunni - tunni, mille nimigi ütleb, et sinna ta ei kuulu ja sinna tükkimine on naeruvääristatav. Milleks see segregatsioon, kui kogu käsitööõpetus võiks olla kursustepõhine: kokandus, puutöö, õmblemine, mehaanika jne. Iga laps saaks valida ise omale selleks aastaks kuruse, mis teda huvitab ja teha seda, mis teda paelub.

Ja nüüd veel veidi täiskasvanutest ja nende suhetest: miks on nii, et kui naine leiab end majanduslikult nurkasurutuna, kolme lapsega ja joodikust mehega, on süüdi naine, kuigi olukorra algus on aastate taga, mil noor koolitüdruk jäi uskuma vanema töötava noormehe juttu, et tule minuga, teeme seda vanainimeste asja, küll ma su eest hoolitsen?

Miks on nii, et kui see naine nüüd otustab oma kolme lapsega lahkuda ja maailma trotsida, on selles, et lapsed puudust kannatavad, jälle süüdi naine? Miks pannakse vastutus kõige eest, eriti kõige lastega seonduva eest, vaid naistele, kuigi selleks, et last eostada, on alati vaja kahte inimest? Teine osapool selles aktis on pigem tark ja osav, kui naise ära rääkis ning naine rumal ja vastutagu - mees ei vastuta millegi eest ning üks õige naine ei saagi rohkem lapsi kui üksi kasvatada suudab.

See tundub olevat päris paljude meeste arusaam võrdõiguslikkusest: tahtsite võrdsust, nüüd vastutage kõige eest ise, meie oleme saanud, mis tahtsime ja kui üritate meid kuidagi kohustada poolt koormat kandma, siis on see ju diskrimineerimine. On ka või? Minu arusaamise järgi on võrdsus jagatud koorem ja jagada võib seda kuidas iganes, seni kuni osad on võrdsed - kui peret toidab naine, siis on koduse mehe kohus koristada, lapsi valvata ja toit valmis teha ning kui tööd teevad mõlemad, tuleb ka muud kodused kohustused pooleks jagada, ausalt ja oskuste järgi, mitte nii, et mehaanikuharidusega naine peab vaaritama ja mees retsib garaažis autot, kuigi töötab kokana. Kui nad mudugi sellist jaotust vahelduseks ei soovi.

Ma tean päris mitmeid naisi, kes leiavad, et iseenda eest seismine, välimuse mitte just esmatähtsaks pidamine ja tehnikaga ise toimetulek on ebanaiselikud - neile meeldib oma õpitud abitus asjades, mida nad naiselikuks ei pea ja välimuse abil meestega manipuleerimine, et see puudujääk täita. See on nende valik - mina seda õigeks ei pea, kuid vaba valiku printsiibist lähtuvalt - kui keegi neid sellist elu elama ei sunni, lasku käia.

Kahjuks on aga nende valikute taga vahel kodune ajupesu sellest, mis on ja ei ole naisele sobiv ning õelusest naiste vastu, kes on "ebanaiselikud", kumab läbi kadedus - miks tema võib ja mina ei või. Sama asja teise poole ilming on positiivse diskrimineerimise nõudmine: "me oleme ju nõrgemad, toetage meid" mentaliteet. Mulle jääb see mõistetamatuks. Positiivset diskrimineerimist tahtes ütlevad ju naised otse: me ei saa ise hakkama, mehed upitage meid. Kus on siin võrdõiguslikkus ja veel enam see, mida mina tean feminismina - naistepoolne selja sirgu ajamine ja meestelt võrdsuse ja võrdse vastutuse nõudmine - mina seda ei näe.

Seetõttu olen ma siis feminist - naine, kes arvab, et ainult seetõttu, et mul pole peenist kahe jala vahel, ei ole mutrivõtme käes hoidmine kuidagi vastunäidustatud ja kes leiab, et välimus ei olegi tema kõige kallim vara, vaid ikka mõistus ning tahtejõud ja mitte kumbki arvamus ei tee must meest - olen siiski naine, abielus, rase, tavaline inimene.