Lugeja: Eesti on liiga väike, et kodusõda pidada!
- Ignar Fjuk: eestlased on orjad, kuna ei ründa ja ei kukuta valitsust (2012. aasta kevadel õpetajate streigi ajal Vikerraadios de facto)
- Juhan Kivirähk: Ansipit küürakat parandab vaid haud (2012. aasta kevadel õpetajate streigi ajal Vikerraadios de facto)
- Keskerakonna meedia ja muu venekeelse meedia kommentaatori, Valdo Pandi preemia laureaadi Ivan Makarovi kõrvaldamine Vikerraadio eetrist 2012. aasta kevadel
- hartist-eurosaadik Indrek Tarand: kuritegelik kommunistlik bande Reformierakond tuleb likvideerida ja trellide taha panna (Postimehes 2012. aasta sügisel)
- hartist-professor Rein Raud: Eesti riik on taas-USSR-istatud ja riigijuhid on moraalsed värdjad (Eesti Päevalehes)
- kõik teised hartistid (sealhulgas "mittekommunistid" Lauristin, Vseviov, Kivirähk): on vajalik rahva (Prantsuse) revolutsioon ja alternatiivsed võimuorganid
See on ajaliselt kummaliselt hästi sünkroonis Edgar Savisaare paralleelriigi valmissaamisega Eesti riigi sees. Juba kümme aastat – alates 2004. aasta lõpust, kui Savisaar kohe pärast Putini võimuletulekut Kremlis kirjutas Putini partei Jedinaja Rossijaga alla koostöölepingu - on Savisaar Tallinnas üles ehitanud venelikku Venemaa vasallriiki ning nüüd, seejuures tänu Eesti ajakirjanduse jõupingutusele Eesti demokraatliku erakonnasüsteemi vastu, on ta oma eesmärgile lähemal kui kunagi varem.
Selle riigi embrüo sellele omaste väärtuste, valitsemiskultuuri, ajakirjanduse, politsei ning seadustega on juba olemas. Piisab Keskerakonna valimisvõidust järgmistel Riigikogu valimistel, et need laieneksid riigile tervikuna.
Edgar Savisaar kui provokaator – sellistes suurepärastes võimetes tema puhul ei kahtle keegi alates Laulva revolutsiooni aegadest – on saavutanud selle, mida FSB on tõenäoliselt algusest peale soovinud ja mida Eesti ajakirjandus on paaril viimasel aastat sisuliselt tagant õhutanud: järgmistel valimistel osalevad kaks parteid, venelaste Keskerakond ja eestlaste "Valimisliit".
Me oleme alates Laulvast revolutsioonist ka seda teadnud, et provokaator Edgar Savisaar ei tee tavaliselt midagi oma kätega, vaid saadab tööle alluvad provokaatorid (Vilja Savisaar-Toomast Postimehes enne valimisi). Riigile litakaandjad, kõmakapanijad ja hartistlikud restartijad näivad sedavõrd Savisaare provokaatorid, teenivad nii täiuslikult Savisaare ja FSB huve, et ainus loogika ongi ainus loogika: nad ongi Savisaare ja FSB provokaatorid Eesti demokraatliku poliitilise süsteemi lõhkumiseks ja demokraatlike maailmavaatepõhiste erakondade lõpetamiseks.
Edgar Savisaar ehitab üht teist riiki Eesti riigi sisse ja võõrast totaalset identiteeti väga suure hulga ühe ideoloogilise diktaadi alla koondunud inimestest – üks ühtne totaalideoloogiline rahvas oli ka Nõukogude Liidu ideoloogiline eesmärk. Kohalikud venelased on Savisaar juba edukalt võõrandanud Eesti riigist üheks ideoloogiliselt allutatud massiks. Sellele massile on lisandunud Eesti riigist võõrandunud eestlastest keskparteilased.
See väga tugev lõhestamine nii väikesel maal nagu Eesti on väga, väga ohtlik. Eriti see, et osa eestlasi on juba oma enda rahvale olemuslikult võõrad. Keskparteilased, kes teenindavad Savisaart Tallinna TV-s, keskmeedias, linnavalitsuses, on eesti rahvast sügavalt võõrandunud ja kaotatud kontingent. Seda oli näha näiteks Vabariigi Kodanike saates hiljuti Allan Alaküla isikus.
Kui kohalikud venelased õnnestus Edgar Savisaarel mobiliseerida ja kontrolli alla võtta juba 2006. - 2007. aasta "eesti fašistide" vastase kampaaniaga, mille Ajalehtede Liit ja pressinõukogu tookord heaks kiitsid, siis on loogiline, et edasi tuli kasutusele võtta eesti rahva vastu toimiv relv, demoraliseerimine ja Eesti riigijuhtide mutta tampimine. Halvustada eesti rahvast orjarahvaks (Jakko Väli, Ignar Fjuk jt.) ja võtta maha Savisaare ainus tõsine vastane Eesti riigis: Andrus Ansip ja Reformierakond. 2012. aastal alustati 2015. aasta Riigikogu valimiste ettevalmistust Reformierakonna nullimisega Meikari-skandaali kujul.
Paistab reljeefselt välja, et Kremlile on selge, et Eesti võtmiseks tuleb murda kõige tugevam erakond, aga Eesti meediale ansoluutselt mitte. Edgar Savisaar ja FSB ei pea ise oma käsi määrima, et saada lahti võimekast Eesti riigijuhist, kes on olnud Savisaarel risti-põiki jalus alates 2006. - 2007. aastast. 2005. aastal, kui Savisaar asus Ansipi valitsusse, oli ta veendunud, et 2007. aasta märtsiks on mingi Tartust tulnud Ansip jalust pühitud ja tema saab peaministri tooli.
Eesti vaba ajakirjanduse ja ERR-i kaasajooksmine hartistidega ja Savisaarega ehk riigi demokraatliku erakonnasüsteemi lõhkumisega ja eesti rahva lõhestamisega vaenutsevateks gruppideks on sügavalt arusaamatu ja kahetsusväärne.
Eesti ajakirjandus ei reageerinud toimuvale adekvaatselt juba Pronksikriisi ajal. See, mis algas 2006. aasta mais Tõnismäelt, toimus Eesti meedias sisulist hinnangut saamata. Vene ajakirja Kommersant Vlast peatoimetaja Maksim Kovalski ütles 2010. aasta 2. detsembri Postimehes: "Pronkssõduri juhtum näitab, et Eesti võimud ei suutnud korralikult korraldada mälestusmärgi teisaldamise infotausta." See on kahtlemata sõltumatu hinnang, mis kajastab õigesti tegelikkust. Just infotaust oli täiesti paigast ära. Selle asemel, et olukorda analüüsida ajaloolises plaanis ja sõna anda rahvuslik-riiklikule mõtlemisele, said Eesti ajakirjanduses sõna eelkõige "punaprofessorid" (rahvalik termin "punaprofessorid" on küllalt põhjendatud, sest käib endiste Nõukogude ideoloogiatöötajate kohta) kirjutistega a la "käed eemale meie pühakujust".
2005. aastal peaministriks saanud Andrus Ansip oli Pronksikriisi ajal pigem üksikvõitleja (valitsuses olnud Savisaar ja Reiljan teda ei toetanud) üksiksõnumitega, näiteks: "Eesti lipp peab saama Eestis igal pool vabalt lehvida." Need sõnumid jõudsid meediasse ja rahvani üldse ainult seetõttu, et peaministri avaldusi pressikonverentsidel pidi ajakirjadus avaldama.
Kas mitte Eesti ajakirjanduses, mis laulva revolutsiooni ajal oli korraks tõesti vaba, ei taastatud väga kähku taas KGB konrolli? 1990. aasta sügisel, kui Edgar Savisaar ründas Arnold Rüütlit tembeldades teda CIA agendiks, hüüdis Savisaare kinnine kontor välja loosungi: "Maha enamlased ja kelamlased! Ajakirjandus kontrolli alla!"
Savisaar oli peaministri kohusetäitja 1992. aasta alguseni. Selle aja jooksul saatis ta Savisaar-Bakatini lepinguga riigist välja KGB arhiivi, nii et Eesti riigile ei jäänud selle kohta praktiliselt mingit infot, aga on tõenäoline, et Savisaarel õnnestus ka jätta ajakirjanduse üle tööle KGB kontroll, mis teatavasti Nõukogude Liidu ajal oli üks KGB tähtsamaid töövaldkondi.
Ja tõesti, eriti lõi see välja 2007. aasta aprillirahutuste aegu, kui vaieldava lojaalsusega käitunud Juhan Kivirähule omistati Ajalehtede Liidu poolt aasta pressisõbra tiitel. Andrus Ansip nimetati samal ajal (rahva)vaenlaseks. Parafraseerides Mikk Mikiveri: kui riigis on seadusandlik ja täidesaatev võim riigi käes, aga ajakirjanduslik võim on naaberriigi luureteenistuse käes, kelle käes on siis võim?
Need valimised Tallinnas võitis Savisaare meediaimpeerium. Tallinna venekeelsest elanikkonnast hääletas keskerakonna poolt 94%. Selliseid valimisprotsente me näeme totalitaarsetes riikides. Võimalikud on need veel sõjaseisukorra puhul. Vitali Belobrovtsev kirjutabki selle kohta venekeelses Postimehes: "Keskerakonna reklaamikampaania järgi otsustades jääb mulje, et nad käsitlesid valimist kui viimset võitlust. Ja kui võrrelda toimunut sõjategevusega, saatis Savisaar lahingusse kõik reservid – "No pasaran!""
Edgar Savisaar on sisendanud venelastele, et kui nad teda ei vali, siis saavad võimu vaenlased, kes asuvad tegutsema nende vastu, igal juhul tõstavad hindu, korraldavad uue Pronksiöö, keelavad lastel ära vene keele rääkimise jne. Loomulikult see toimib, kui iga päev hommikuga alates ja õhtuga lõpetades korrutatakse seda venelastele teleekraanilt.
Ja mida tehti eestlaste suunal vahetult enne valimisi? Mis asi see on, mis praegu Tarandite (võtame Eesti erakondadelt raha ära, las elavad liikmemaksudest) ja Kivirähkude (paneme Eesti erakondadele litaka) saba all põleb (vabandust väljenduse pärast)? Mulle on alati naeruväärne tundunud eestlaste kinnises seltskonnas peetav kammaijaa kõigi Eesti poliitikute vastu, Riigikogu kui muidusööjate vastu, Eesti riigi kui vaat et mõttetuse vastu, mida meil vaja pole.
See on kas selge ajupeetus või FSB propaganda, kui mina siin sõiman oma riiki, võtan erakondadelt riigi raha ära ja keeldun üldse valimast, aga minu eest otsustavad Eesti saatuse 1/3 venekeelseid, keda selline eksistentsiaalne probleem ei vaeva ja kelle manipuleerijatel rahapuudust ei ole. Tuleb aru saada, et raha, mille eest tehakse Keskerakonna valimiskampaaniat otse vene kanalites, PBK-s ja loomulikult Tallinnas, ei loeta. Ei loeta, kui Moskva ja FSB eesmärk on saavutada Eestis Vene satelliitriik.
Seejuures ei ole mina ega ilmselt keegi valimisliitude ja kodanikuühenduste vastu kohalikul tasandil. Rahva aktiivsuse ja kaasamõtlemise ning -rääkimise tõus kasvatab nii üldist poliitilist kirjaoskust kui võimekust saavutada tõesti positiivseid arenguid. Kuid seda ei pea suunama Eesti riigi poliitilise struktuuri põrmustamiseks, riigi tasandil tegutsevate demokraatlike professionaalsete maailmavaateliste erakondade lõhkumiseks ja rahvuslik-riikliku mõttekultuuri vastu üldse.
Demokraatlikud professionaalsed maailmavaatelised erakonnad on Eesti riigi lahutamatu osa põhiseaduse alusel. Sarnaselt kogu Euroopaga. Nüüd, pärast 25 aastat erakondade ülesehitamist kutsuda üles alustama taas nullist, seekord üldrahvaliku Novgorodi veetše tasandilt, võrdub Lenini loosungiga: iga köögitüdruk juhib riiki. Seejuures teame me suurepäraselt, kuivõrd rahvahulkadele ja igale köögitüdrukule imponeeris ning nende huvides rakendus bolševike revolutsioon Venemaal.
Meil seisab ees Eesti Vabariigi 100. sünnipäev, aga ainult siis, kui me vabariiki anno 1918 maha ei mängi. Riigikogu valimisteni 2015 on jäänud aasta ja neli kuud. On selge, et Eesti Vabariigi anno 1918 100. aastapäeva tähistame ainult juhul, kui 2015. aasta märtsis valime Eesti demokraatlikel erakondadel baseeruva Riigikogu, mis suudab Eestile olulisi küsimusi rahvuslik-riiklike huvide ja põhiseaduse vaimus hääletada.
Ühinegem Eesti Vabariigi 100. aastapäeva liikumisega vaba Eesti riigi ja Eesti demokraatliku erakonnasüsteemi toetuseks! 1989. aastal, kui toimus Eesti ajaloo suurim rahvareferendum, Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike registreerimine, registreerus ligi 800 000 õigusjärgset EV kodanikku ja umbes 60 000 EV kodakondsuse taotlejat, kes toetasid EV anno 1918 taastamist. Kus on need vene inimesed täna?
Kui Tallinnas toetab 94% venelastest Edgar Savisaart, siis ülejäänud 6%, umbes 12 000 inimest peaks toetama Eesti demokraatlikke erakondi. Pöördugem nende poole ja toogem nad varjust välja, et nad saaksid Eesti Vabariigi 100. aastapäeva liikumisega ühineda. Et nad saaksid kõigile, eriti aga Savisaare vene elektoraadile nähtavalt, sõna. Koostöö on ainus positiivne võimalus. Ühinegem koostöö toetuseks! Eesti on liiga väike, et siin kodusõda lubada.
