Siiri Oviir ravituru avanemisest: üldjuhul on piirajaks patsiendi rahalised võimalused
Kuigi alates 25. oktoobrist saab Eestist pärit patsient tänu ravituru avanemisele minna arsti juurde ka mujale Euroopasse, ei usu europarlamendi liige Siiri Oviir, et meie patsiendid seda võimalust massiliselt kasutama asuvad.
Tuleb rõhutada, et patsient peab omama meie ravikindlustust ja samuti Eesti haigekassa lepingulistes suhetes olevalt Eesti tervishoiuteenuse osutajalt saatekirja, selle olemasolust sõltub hilisem hüvitamine ravi eest.
Hüvitatakse kindlustatu koduriigis kehtivate hindade alusel, hüvitatakse ainult raviteenus, kusjuures näiteks tõlketeenus, sõidukulud ja muu tuleb täielikult endal kanda.
Raviteenuste hinnad on liikmesriigiti erinevad
Meie naaberriikidest näiteks Soomes on ravihinnad meie ja võrreldes enamikel juhtudel vähemalt kahekordsed, Lätis aga meiega sarnased või isegi madalamad.
Kuigi võimalus saada arstiabi eest teises liikmesriigis teatud mahus hüvitatud on tervitatav, ei usu ma, et meie patsiendid seda võimalust massiliselt kasutama asuvad - üldjuhul on piirajaks meie patsiendi rahalised võimalused.
Võiks arvata, et esmajärjekorras just neil juhtudel, kus Eestis on ravijärjekorrad pikad (näiteks katarakti, kõrva-kurgu-nina-kurguhaiguste operatsioon või endoproteesimine), otsustatakse pöörduda ravile piiriüleselt. See on mõistetav.
Samas aga näeb meie seadusemuudatus ette võimaluse maksta hüvitis välja teatud ajanihkes. See tähendab, et kui Eestis on konkreetsele ravile pääsuks kehtestatud vähemalt üheaastane järjekord, siis võib haigekassa ravi eest hüvitamise lükata nimetatud tervishoiuteenuse osutamise ravijärjekorra maksimumpikkuse kohase tähtaja viimasele päevale.
Eeltoodud näite kohaselt võiks patsiendile ravi kompenseerida siis alles 1,5 aastat hiljem. Selline lähenemine teenib soovi hajutada ravikindlustuse eelarve rahalist survet, kuid kindlasti ei ole see patsiendi huvides.
Eelnevalt tehtud uuringud on näidanud, et umbes üks protsent patsientidest võiks piiriülese tervishoiu teenuseid kasutada. Rahaliselt on eeldatud 0,5-miljonilist mahtu. Täpselt võimalikku kulu haigekassa eelarvele ei oska täna aga veel keegi välja tuua.
Teises EL liikmesriigis väljaostetud retseptiravimid kompenseeritakse Eestis analoogselt täna kehtiva riigisisesele korrale - meie kehtivate piirhindade alusel.
Eesti saatekiri ei ole nõutav
Vältimatu arstiabi saamisega probleeme ei teki, see ravi on tagatud juba täna kõigile ELi residentidele olenemata liikmesriigist, kus ravivajadus tekib. Kui aga on vajadus järgnevale erialaarstiabile, siis sel juhul Eesti saatekiri ei ole nõutav.
Ka välismaal meie õppivatelt üliõpilastelt, väljaspool Eestit elavalt meie pensionärilt või tema muus liikmesriigis elavalt pereliikmelt Eesti tegevusloaga tervishoiuasutuselt väljastatud saatekirja osutatud arstiabi eest hüvitise saamiseks ei nõuta.
Kuigi vastavate sätete viimine meie seadustesse on riigikogus veel arutusel, ei näe ma eelnõus käsitletavat Eestist lähetatud töötajatesse puutuvat. Kas tõesti peavad nad sõitma koju Eestisse saatekirja järele või eeldatakse nende "raudse tervise olemasolu"? Direktiivi eesmärkidele selline lähenemine kooskõlas ei ole.
Europarlamendi saadikute tervis on Belgias kindlustatud
2009. aastal võttis riigikogu Eestist valitud Euroopa Parlamendi saadikuilt ravikindlustatuse Eestis. Kuigi olen keskmiselt tugevama tervisega ja ei pea just sageli arstide poole pöörduma, riivas selline koduriigi lähenemine turvatunnet.
Enamikel Euroopa Parlamendi liikmeil on ravikindlustatus ka koduriigis, erandiks on mõned riigid näiteks Rumeenia, Bulgaaria, Läti, Malta ja Poola. Tean, et neis liikmesriikides on käsil vastavate muudatuste sisseviimine maksuseadustesse, kohtlemaks võrdselt kõiki parlamendiliikmeid. Eestis otsustatu meid päris "lindpriiks" ei muutnud. Meie eest on hoolitsetud ja me omame tervisekindlustatust Belgias.
Kord või paar olen ma ka pöördunud Brüsselis arsti poole ning abiandmisest sain ainult positiivse kogemuse. Kui nüüd võrrelda ravikindlustatust Eestis ja Belgias, siis viimases hüvitatakse patsiendile, olenevalt arstiabi teenusest, mitte 100, vaid 60-80 protsenti.
Samal ajal tundub, et retseptiravimite eest tuleb endal vähem maksta. Ravim, mis välja kirjutati, läks mulle maksma kolmandik Eestis tasutavast.
Arstiabivajajana loodan abi saada siiski Eestist, mitte et ma teiste riikide arstiabi ei hindaks. Meie tervishoiuteenused ei ole põrmugi madalamal tasemel kui Soomes ja Läti omad pole jällegi meist paremad, pigem ühetasemelised. Koduseinad sisaldavad aga turvatunnet, ka see on haigele inimesele vajalik.
Tervis on inimeste elus kesksel kohal
Põhivastutus tervishoiupoliitikas lasub EL liikmesriikidel ja EL institutsioonide ülesandeks ei ole kindlasti nende tööd korrata ega üle teha. Ometi on valdkondi, kus liikmesriigid ei saa üksipäini tõhusalt tegutseda ning kus koostöö on paratamatult vajalik.
Juba aastaid kehtib Euroopa Liidus võimalus saada arstiabi teises liikmesriigis. Paraku küll vaid juhul kui põetakse nn. harvaesinevat haigust või haigust, mille ravivõimalused oma koduriigis puuduvad.
Sellisel juhul on võimalik saada koduriigi haigekassa eelloa alusel ravi ja tema uuringuid mõnes teises riigis, kusjuures tasu maksmise kohustuse võtab üle haigekassa. Viimase ligi kümne aasta jooksul on välisriigis ravil ja uuringutel olnud üle 1000 patsiendi Eestist ning haigekassa on tasunud nende eest kokku ligi 9 miljonit eurot.
2011. aastal Euroopa Parlamendis vastuvõetud direktiiv patsientide õigusest piiriüleses tervishoius on laiema käsitlusega, andes võimaluse kõigil EL liikmesriikides kindlustatuil saada tervishoiuteenust mõnes teises liikmesriigis.
Liikmesriikidele pandi kohustus viia oma seadusandlus direktiivi põhimõtetega kooskõlla 30 kuu jooksul ja hiljemalt 2013. aasta 25. oktoobriks. Paraku on riigikogu jäänud sellega ajahätta, vastavate seaduste muudatusi alles menetletakse.
