Tiina Jõgeda: Oma silm on purjus kuningas
Ka kõige ratsionaalsem inimene on kordki elus mõtisklenud selle üle, kas siis eksisteerivad paralleelmaailmad meie ümber, mingi eeter, mida argisilm ei seleta, aga mis ikkagi võib ju olemas olla – sest liiga palju on viiteid mingite olendite askeldamisele, keda paljud meie hulgast reaalselt näevad, kes selge häälega käitumisjuhiseid jagavad...
Suurem osa inimestest muidugi elab oma tavalist maapealset elu ega kohta kunagi silmast silma kaitseingleid, tonte, kummitusi või jumalat ennast. Ratsionaalsed, talupojamõistusega kodanikud naeravad need nägijad ja teispoolsusest sõnumite toojad välja. Aga äkki siin ikkagi on midagi? Ja kui pole, siis kust need fantasmid tulevad? Neuropsühholoog ja psühhiaater Oliver Sacks hakkas patsientide hallutsinatsioone koguma kohe, kui ta 1965. aastal Bronxis Beth Abrahami haiglas tööle asus. Hiljuti eestikeelsena ilmunud raamatus “Hallutsinatsioonid” reastas ta kõik käsitlused, mis puudutavad nägemusi, tajuhäireid ja luulusid. Et imelikke nägemusi võivad näha skisofreenikud, joodikud ja narkomaanid, tundub enesestmõistetav. Aga hallutsinatsioone esineb ka paljudel “tavalistel” inimestel, kes sellest arusaadavalt rääkida ei julge. Meelepetteid kogevad vangid üksikkongis, piloodid, veoautojuhid ja teised, kes üksinda monotoonset tööd teevad.Hallutsinatsioone võib esile kutsuda kipsis olek, epilepsia, kuklasagara insult, deliirium, kõrge palavik, hepatiit, peatrauma või kasvaja.
Hallutsinatsioonid on paljuski neuroloogilise taustaga, natuke sõltub ka kultuuritaustast. Osa hallutsinatsioone on sellised, kus inimesel säilib arusaamine, et tegu on meelepettega, teiste puhul on aga võimatu kõrvalseisjal inimest veenda, et tegelikult ta hommikupuder ei vestle temaga ja et arstid ei etenda haiglas keskaegset näitemängu.
Näiteks võib inimene, kellel on võrkkest täielikult hävinenud, seigelda põnevates paikades ning ainult intellektuaalse tahtejõuga suudab ta end veenda, et see ei ole võimalik. Sügavas traumaatilises leinas võib inimene nägema hakata kaotatud lähedast, kehavälised kogemused võivad tekkida, kui ajju ei jõua piisavalt verd, näiteks südameseiskumise, verekaotuse või šoki tagajärjel.
Viiekümnendate lõpus muutus neurokeemia popiks, avastati neurotransmitterid, ained, mis võimaldavad närvirakkudel ja närvisüsteemi eri osadel omavahel suhelda. Oliver Sacks on ise noore neuroteadlasena (nagu ka paljud tema kolleegid kuuekümnendatest, mil narkootikumid, eelkõige LSD, olid legaalsed) neid ohtralt pruukinud. Sacks tegi seda kahel põhjusel: ta oli noor ja ta tahtis saada eksperimentide kohta adekvaatset tagasisidet, kuidas aju kehastab teadvust, kuidas neurokeemia tekitab mõtteid, tundeid ja tajusid. Lisaks painasid teda migreenihood,millega samuti võivad kaasneda nägemused. 1965. aastal jättis ta seljataha kõikvõimalike ainete süstimise ning astus neuropatoloogia aspirantuuri.
Tänu üheksakümnendatel kasutusele võetud funktsionaalsele aju piltdiagnostikale (fMRI) on üha enam võimalik tungida aju intiimsaladustesse. Visuaalsete nägemuste neuraalseid aluseid on viimasel kahel aastakümnel põhjalikult uuritud. Teadlased panid kokku sagedamini esinevad tüübid, kes vaimumaailmas toimetavad: mütsidega kogud, väikest kasvu inimesed, maastikud, sõidukid, grotesksed näod, koomiksilaadsed kahemõõtmelised näod jne. Deformeerunud nägude, üksikute näoosade, ülisuurte hammaste või silmadega peletised on tingitud aju ülemise temporaalvao aktiivusest,tekstihallutsinatsioonid tekivad siis, kui aju vasakus poolkeras on mingil põhjusel aktiveerunud sõnakuju visuaalse eristamise ala.
Inimene ei näe mitte silmade, vaid ajuga. Ka läbi valgustunneli Peetruse juurde lendamine, mil kogu elu silme eest läbi jookseb, pole muud kui aju verevarustuse häire.
